Hanno Padari vaade kaasajale: Võimendame naudisklevat enesekesksust vaimse avaruse arvelt

Hanno Padari vaade kaasajale: Võimendame naudisklevat enesekesksust vaimse avaruse arvelt

 

Meil on tekkinud olukord, kus ühiskonnas juurdub maailmapilt, et ebamoraalne eluviis ei ole kuidagi halvem, samal ajal aga ei soosita laialdaselt kristliku moraali aluste või isegi üleüldise religioosse kirjaoskuse õpetamist koolides (väheste eranditega). Elame piiride kriisi ajajärgul.

Mulle tuleb ikka ja jälle meelde üks olukord J. R. R. Tolkieni raamatust „Kääbik“, kus tegelane Beorn saadab rännuseltskonna enda juurest edasi teele, kui viimased peavad sisenema hiiglaslikku ja hämarasse Sünklaande. Beorn püüab anda aimdust ees ootavaks retkeks öeldes: „See tee, mis läbi Sünklaane viib, on pime ja ohtlik. /…/ Loodus on seal iseäralik, tume ja metsik. /…/ Ja ma kardan, et laane varjulises hämaruses ei taba te teelt kõrvale pööramata ühtki jahilooma, ei söödavat ega mittesöödavat. Aga teelt kõrvale eksida EI TOHI te mingil tingimusel.“ Muidugi ei läinud kaua, kui seltskond õnnetul kombel ikkagi seda tegi ja palju kannatas. Siiski kavaluse ja südikusega tullakse lõpuks teiselt poolt metsa välja.

Mul on tihti tunne, et see maailm on kui Sünklaas. Elu viib mõnikord teatavasse halli alasse, kuhu neid juhtumisi ette teades üldse sisse ei astuks. Kui ennast taolisest kohast aga avastada, peab siiski leidma tee ka sellest edasi. Kindlasti tuleb moraalsete põhiprintsiipide tundmine sellises olukorras kasuks. Olles järsku ise nn tõejärgses maailmas, peab leidma põhilised lähtekohad, et nihete rägastikust võtta kurss jälle tasasemale ja selgemale teele.

Piiridest

Mulle on jäänud mulje, ei rohkemat, et meie meeltega tajutavas materiaalses maailmas tõmmatud selged piirid võivad olla vahepeal asjakohased, teisel hetkel aga jälle kohatud. Mõnikord luuakse nende kaudu korrastatust, teinekord aga piiratakse loomuliku elu kulgu. Moraalseid piire meie kultuuris seavad suuresti kümme käsku ning edasise kristliku mõistmise põhilised dogmaatilised kokkulepped alates kristliku traditsiooni laienemisest Rooma impeeriumis esimestel sajanditel. Püüan põgusalt vaadelda viimase aja trende selles valguses.

Kui tõmmata paberile keskmise suurusega ring, sissepoole kirjutada „kiriklikud põhiväärtused: õpetus voorustest“, ka “käsuseadus“ ning „kristoloogilised alustõed“, väljapoole aga näiteks „moraalne relatiivsus, tõejärgne maailm“ vms, siis on märgata, et nende vahel olev ringjoon on justkui selge piir. Saaks öelda, et kirik ongi ringi sees olev järjekindel, printsipiaalne ja põhiline edasikandja. Nüüd aga võiks joonistada veel omakorda ringi sisse katkendjoonelise ringi ning kirjutada sellesse „Jumala riik“. See võiks sümboliseerida asjaolu, et suurel määral on eelmainitud printsiibid, mida kirik enda põhiväärtustena kannab, ühenduses elu tegelikkuse ja igavikulise õndsusega, teisalt aga seisab Jumala arm sõltumatult ka kontseptsioonidest.

Lahendust pärssivad asjaolud

Selles olukorras, kus avastada, et elu (loe: „iseenda valikud, otsused ja vaimupimedus“) on viinud soovimatutesse kohtadesse, saab võtta väga erinevaid suundi. Paljud arvamised ja soovitused teistelt inimestelt võivad minna üksteisega risti. Läänelik liberaalne maailmapilt ei välista taolist halli ala – elad üks kord, võta viimast. Kogudusest võib vastu kajada mitmeid erinevaid hoiakuid: mõistmist, võib olla hukkamõistu. Ja eks need mõlemad on teatavas mõttes omal kohal, kuigi viimane on siiski libedam tee, millel vaid mõned osavamad oskavad armastavalt liikuda. Ja konflikt seejuures, mis mulle tundub vähemalt terve südametunnistuse juures vältimatu, olgu see sisemine, inimestevaheline või ühiskondlik, ei ole iseenesest ilmtingimata halb – lahendus peab aga tulema armastavast südamest. Mul on tunne, et see on inimkogemuse üks olulisi momente, milles saame puhastunud intentsiooniga vabatahtlikult sõna sekka öelda, kuigi tihtilugu kukub erimeelsuse esitlemine välja natuke kiusliku norimisena.

Mõnetise ebameeldivusega tuleb mul nentida, et üha enam tekib selline tunne, et konfliktseid olukordi vältima ei peaks, isegi ei tohiks. Tundmatusse ja hämarasse astumine ei saa olla muidugi kavatsetud ega sihilik, aga teataval eluhetkel on see ilmselt omane igale inimesele. Siiski – ebameeldivusega nendin, sest vaeva ja valu ei soovi ei endale ega teistele, isegi kui see on osa inimeseks olemise kogemusest. Mõttemänguna: ei oleks ju meil ka suurt midagi õppida sellest, kui Jaakobus oleks vältinud oma võitlust tundmatuga (1Ms 32) või Jeesus püüdnud kergelt pääseda kõrbes kiusamisest (Mt 4) – nendest, küll äärmuslikest olukordadest, näeme armastavaks jäämist. Tahan ütelda, et armulikkus on samuti ka erimeelsustes ja vastasseisus just selle näol, kui olla valmis kogu jõud suunata olukorra lahendamisse, leppima, meelt parandama, andestama ja seeläbi uueks saama.

Sisemine seisund määrab edasise

Armastus, hoomamatu ja kõikehõlmav, (see on kindlasti vaimulaadi küsimus, kuid minu jaoks) ei tähenda välise ringi kustutamist, kõige ühtaegu õigeks ja heaks tunnistamist ning vooruse ja pahelisuse segunemist. Selle kaudu pigem tõmbaksime sisemisele ringile piiranguid juurde. Kindlalt hoitud väline piir aitab ka ühenduses olla sellega, mis jääb teisele poole siinse maailma printsiipe ning mille kaudu oskame ehk alandlikumalt suhestuda iga inimesega, kellega elutee kokku viib. Meenub püha Miikaeli mõõk, selle kõige terasem eristusvõime, mis näitab ära edasiviiva ja manduva piiri.

Meenub Rooma kirja 12. peatükk, kus Paulus ütleb, et „ärge muganduge praeguse ajaga“ või vanemas tõlkes: „Ja ärge saage selle maailma sarnaseks, vaid muutuge teiseks oma meele uuendamise teel, et te uuriksite, mis on Jumala hea ja meelepärane ja täielik tahtmine.“

Hanno Padar

  • lõpetas 2020. aastal Tartu Ülikooli Usuteaduskonna magistrantuuri
  • alates sama aasta sügisest töötab ta Vanalinna Hariduskolleegiumis gümnaasiumi ja põhikooli väikeklasside õpetajana
  • 2021. aasta suvel avaldas Hanno koostöös erinevate muusikutega autoriplaadi “Teine vaatus” (kuula siit)

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.