INTERVJUU JA GALERII | Eduard Profittlichi eluloolise romaani „Tunnistaja“ esitlus Johannes Paulus II saalis

INTERVJUU JA GALERII | Eduard Profittlichi eluloolise romaani „Tunnistaja“ esitlus Johannes Paulus II saalis

 

24.04.2022 toimus Katrin Lauri raamatu „Tunnistaja“ esitlus püha Johannes Paulus II saalis.

Kirjaniku ja filmirežissööri Katrin Lauri mahuka ajalooromaani „Tunnistaja“ (ilmunud 2022) peategelane on märterpiiskop Eduard Profittlich Eestis 1930-ndatest kuni II maailmasõjani. Tallinna Peeter-Pauli koguduses toimunud esitlusel võtsid sõna piiskop Philippe Jourdan, ajaloolane Toomas Abiline; romaani autorit Katrin Lauri intervjueeris Indrek Petersoo.  Avasõnad ütles piiskop Philippe Jourdan:

„Armas Katrin, suur tänu väljapaistva teose eest, mis pakub huvitavat lugemisainet! Oluline on anda endast kõik, selleks et inimesed teaksid piiskop Eduard Profittlichist võimalikult palju. Tema puhul teeb selle asjaolu keeruliseks fakt, et ta suri juba ammu – kaheksakümmend aastat tagasi. Eesti katoliku kirik oli tollal üsna väikesearvuline. Selle aja jooksul on palju inimesi ka Eestist lahkunud ning alles on jäänud väga vähe selliseid perekondi, kes saaks öelda, et nende vanaisa või vanaema tundis isiklikult Eduard Profittlichit.

Profittlich elas kaheksakümmend aastat tagasi. Ta viibis kuus kuud vangis ja seal ta ka suri. Vahel on raske midagi öelda inimese kohta, keda ise vahetult ei tunne. Keeruline on ka süveneda tema mõtetesse. Märkimisväärne vestlus oli näiteks see, et kui Nõukogude väed tulid Eestisse, küsis Eduard Profittlich paavstilt: „Mida ma pean tegema?“ Paavst vastas talle: „Tehke seda, mis on kõige parem Eesti katoliku kiriku jaoks.“ Muidugi võib tunduda, et lihtsam on öelda kui teha.

Meid huvitab teada saada, missugused olid tollal tõekspidamised, teadmised ja emotsioonid? Mida need Profittlichi jaoks tähendasid ja mida tähendas tema jaoks paavsti vastus ning milline on olnud temapoolne vastus sellele? Paljudest asjadest me ikkagi lõpuni aru ei saa, eriti veel siis, kui me ei tunne konteksti.

Suur tänu Katrinile, kes on tema mõtted ja elu meile avanud. Tänu temale saame rohkem teada Eesti ajaloost ja sellest, milline ajastu valitses Proffitlichi eluajal. Selles mõttes on romaan „Tunnistaja“ väga hea ja vajalik. Mingis mõttes on see uus meetod, mille abil tutvustada maailmale pühakute elu, tehes seda mitte ajalooliste uuringute, vaid just romaani kaudu. Kirjapandu aitab teatud osas näidata ja illustreerida seda, kuidas ühiskond inimesi mõjutab.

Muidugi teine, väga traditsiooniline lähenemisviis on pühakute elulood, mis on alati moodustanud suure osa vaimulikust kirjandusest. Kuid just romaani kaudu muutub peategelane lugeja jaoks palju elavamaks ja kõigil on võimalus õppida teda tundma ning avastada tema inimlikku olemust. Olgu siiski mainitud, et romaan ei ole jumalasõna ehk Piibel.

Rääkides peapiiskop Eduard Profittlichi õndsakskuulutamise protsessist, on nimetatud sündmuse juures oluline see, kes ta oli. Pühadus peab väljenduma inimese sõnades ja tegudes. Profittlich oli tõesti püha inimene. Kui kirik kuulutab kellegi pühakuks, siis seda ei tehta pühaku hüvanguks – see ei muuda peapiiskop Profittlichi maapealset ja igavest elu –, vaid seda tehakse kristlaste ja kõigi inimeste abistamiseks, andmaks meile pühadusest konkreetne pilt.“

***

INTERVJUU
Raamatu autorit Katrin Lauri küsitles Indrek Petersoo.

Indrek Petersoo: 800 lehekülge ja enam kui ligemale 10 aastat tööd. Kas avaksid natukene selle raamatu sünni- ja saamislugu – see on erakordne töö, mille Sa oled ära teinud?

Katrin Laur: Imestan ise, et sellega hakkama sain. Olen erialalt filmirežissöör ja algselt kirjutasingi filmistsenaariumi. Peagi sain aru, et seda filmi keegi rahastada ei suudaks, niisiis asusin kirjutama romaani. Stsenaariumit sain selle juures kasutada kui visandit, selle pealt hakkasin laiemaks, kõrgemaks ja sügavamaks ehitama. Palju suurema mahuga kui kirjutamine oli uurimistöö, mis eelnes iga peatüki ehk stseeni kirjutamisele ja mille kohta ma ette ei teadnud, kui kaua aega see võtab. Liikusin edasi teosammul. Plaan oli õnneks ees, lõpp oli ju teada, Eduard Profittlichi surm Kirovi vanglas. Iga aasta lükkasin raamatu valmissaamise lootust aasta võrra edasi.

Vaevalt oleks mul olnud närvi ja jõudu raamat lõpuni kirjutada, kui mind aidatud ja juhitud ei oleks. Oleme siin katoliku kirikus ja ma julgen seda tunnistada: mu enda andest ja tublidusest poleks piisanud. Mõned kohad tulid päris konkreetselt, näiteks kümmekond viimast rida – poest tulles tulid nad samas järjekorras, peaaegu sama teksiga mu pähe, läksin koju ja kirjutasin üles. Kui jõudsin raamatu lõppu, siis panin nad oma kohale.

IP: Millistele materjalidele tuginedes oli Sul võimalik koostada selline süžee ja raamistik?

KL: Neid materjale on olnud ülipalju. Arhiivimaterjalid, ajaloolaste uurimused, antikvariaatides leitud vanad raamatud. Kolleegid ajaloolased andsid mulle mitmel puhul nõu lisada raamatule kasutatud kirjanduse nimekiri. Seda ma siiski teha ei tahtnud, sel moel oleks ma astunud teadlaste pärusmaale ja ma ei tahtnud, et raamatut teaduse mõõdupuuga mõõdetaks. Ehkki ma teadlikult ühtki olulist ajaloolist fakti võltsinud ei ole, on see siiski lugu minu poolt loodud tegelastega.

Kogu pika raamatu kirjutamise aja küsisin ja saingi ma abi väga paljudelt inimestelt, kes mind ei tundnud, kellel poleks olnud mingit põhjust minu peale oma aega raista. Ometi nad kõik aitasid. Üks mu kolleeg Kölni meediakunsti ülikoolis, kus ma õpetasin, küsis, kui talle sellest rääkisin: „Aga miks nad seda tegid?“

Alle siis mõtlesin ma selle peale, et tõepoolest – miks? Üksinda, ilma kõigi nende inimeste abita, kes raamatu lõpus kirjas on, ja ma vabandan nende ees, kelle ma ära olen unustanud – ei oleks seda raamatut. „Tunnistaja“ on suure meeskonna töö tulemus.

Esimene, kelle poole ma pöördusin ja kes mind aitas, oli pater Peter Gumpel, jesuiidist kõrge kirikukohtunik ja Pius XII õndsakskuulutamise protsessi (1983–2013) relaator. Pater Gumpel, sündinud 1923, viis mind 2012. aastal jesuiitide arhiivi, kuhu polnud kerge sisse saada. Ega seal polnud ka kerge materjale leida. Pater Gumpeliga vahetame kirju tänase päevani, ainult ka käekiri on raskesti loetavaks muutunud.

Olen töö käigus ostnud väga palju raamatuid ja need suuremal või vähemal määral läbi töötanud. „Tunnistajas“ on üks stseen paavst Pius XI suremisest. Olin selle juba valmis kirjutanud.

Kuni leidsin ühest online-raamatuantikvariaadist – olen saksa ja inglise keeleruumis ilmselt antikvariaatide „kuldklient“ – kardinal Carlo Confalonieri mälestused. Ta oli Pius XI erasekretär, oli lõpuni tema juures ja kirjutas paavsti suremisest. See oli võimas lugemine. Kirjutasin selle peale tagantjärgi mitu pilti ümber. Seda tuli pika raamatu peale muidugi tiheminigi ette. Kuigi plaan oli ees, muutus lugu kirjutamise käigus.

Lisaks loetud materjalidele pidasin pikki telefonivestluseid, näiteks ajaloolase Lembit Andreseniga. Pärast oli mul kahju, et ma temaga isisklikult kokku ei saanud, ta rääkis mulle Nigol Andresenist, oma onust ja raamatu teisest kesksest tegelasest mitmeid huvitavaid detaile, mida ma mujalt leidnud ei ole.

Uurimine, uurimine, uurimine ja sinna kõrvale natukene kirjutamist, nii see teos valmis.

IP: Kui palju Sul oli võimalik tutvuda esimese vabariigi-aegse katoliku kiriku häälekandjaga „Kiriku Elu“?

KL: Seda ma vist tean enamaltjaolt peast. Olen kõiki numbreid mitmel korral lugenud.

Eduard Profittlich kirjutas sinna palju artikleid ja nende lugemine aitas mul mõista teda isiksusena. Mida inimene kirjutab, sellest ta ju ka mõtleb. Samuti see, kuidas ta valis teisi autoreid ja teemasid neil aastatel, mil tema ajakirja toimetas.

IP: Milline inimene Sinu silmade ees avanes, kui Sa seda materjali läbi töötasid? Ja milline inimene on siia raamatusse kantud?

KL: Elasin seda raamatut kirjutades 10 aastat Eduard Profittlichiga kõrvuti, elasin tema loo sees ja selles ajas. Mõningaid asju olen ma muidugi välja mõelnud, nagu romaanide puhul ikka, kuid tahaks loota, et ükski mu pakutud lõik, mis sündis autorifantaasiast, ei ole muutnud tema isiksust.

Iseloom avaneb pigem detailides ja kõrvallausetes. Eduard Profittlich muretses natuke rohkem, kui tingimata vaja, kindlasti ei näinud ta elu kergema külje pealt, seda eeldas muidugi ka ta amet. Lugesin tema KGB uurimisakti ja ülekuulamisprotokolle päris alguses, enne kui hakkasin stsenaariumit kirjutama. Mind hämmastas, et ta rääkis ka KGB uurijatele tõtt! Püüdis küll mõnigaid asju mitte otse välja öelda, nii, nagu ta loomulikult aru sai, et nõukogude võimu esindajad heaks ei kiidaks. Aga kui lõpuks pääsu ei olnud, siis tunnistas ta tõtt, kuigi teadis, et see tema vastu räägib. Lagle Parek, kes oli ise ülekuulatavana selle süsteemi käes, kinnitas mulle, et Eduard Profittlichi vastused on erakordsed. KGB kroonukeele tagant paistab selgelt silma, milline inimene Profittlich oli. Ta oli kangelane. Mitte klišee-kangelane, vaid selline, kes kasvab otsustaval hetkel oma saatusest suuremaks.

IP: Kas piiskop Profittlich aimas, tunnetas, mis teda lõpus ees ootas?

KL: Ikka. Kõik ta Eesti sõbrad ütlesid, et kui ta siit minema ei lähe, siis leiab ta oma lõpu. Ja ta teadis seda ka ise. Ta kirjutas ka armuandispalve peale surmaotsuse saamist – mingi lootus tal olema pidi. Samas kirjutasid kõik surmamõistetud armuandmispalve ja need kõik lükati tagasi. Väga vähestele anti armu ja saadeti metsa langetama – mis nende surma aasta või paari võrra edasi lükkas. Eduard Profittlichi armuandmispalvet, paksul kollakasvalgel paberil, ebastandardses mõõdus, pigem rebitud kui lõigatud, olen ise lugenud, see on ta uurimistoimikus. Tal pidi olema väga raske seda paberit saada. Kirjutatud hariliku pliiatsiga. Seda lugedes tundub peaaegu, nagu kuuleks teda rääkimas – ka vead on sees eesti keeles. Veel sealgi pöördub ta nõukogude võimu esindajate poole, nagu oleks neil mõistus ja südametunnistus, nagu saaks nad neid kasutada.

IP: Raamat on väga detailirohke. Oled suutnud isegi tegelikud ilmaolud välja uurida, seda nii Eduard Profittlichi arreteerimise päeval kui läbi raamatu. See on väga hämmastav.

KL: Kui tahad luua maailma, pead teadma temperatuuri, maitset, valgust. Mu soov oli, et lugeja oleks tunnistaja. Et ta näeks ja tunneks, oleks seal, kohal, sündmuste keskel. Otsisin ja leidsin ilmaandmeid tolle aja ajalehtedes, sain aga abi ka klimatoloogidelt. Näiteks aitas mind Jaak Jaagus.

IP: Kas piiskop Profittlichi pühadus kumab nendest ridadest läbi?

KL: Usun seda küll, või pigemini olen kindel. Püüdsin väga, et ma oma hinnanguid lugejale peale ei suruks, et ta saaks ise järeldusi teha.

IP: Kas võime Eduard Profittlichist kunagi ka päris oma filmi saada (oled ikkagi režissöör, nagu mainisid)?

KL: See on päris võimatu (naer). Kui just kuskilt väga suurt summat ei leita ja keegi väga energiline inimene seda asja ajama ei hakka. Aga ei, ma ei usu, et ma siiski sellega nõus oleks. Lugeja näeb raamatut lugedes silma ees maailmas, mis igal juhul on rikkam, kui film seda võimaldaks. Filmiga oleks seotud liiga palju kompromisse.

***

Ajaloolane Toomas Abiline rääkis nõnda:

See kaalukas raamat on meie koguduse mälu. Ajalooteadlasena võin öelda, et ajaloolased ongi ühiskonna mälu. Meil kõigil on oma tööd ja tegemised, oma missioon. Ajalookirjanike missioon on meenutada ja mäletada. Mälu on tegelikult alati seotud kaasaja ning hetkega. Me mäletame asju, mis on just praegusel hetkel meile olulised, millel on meie jaoks sõnum minevikust!

Arvan, et see raamat on ilmunud väga õigel ajal. Ühelt poolt on käimas peapiiskop Eduard Profittlichi õndsakskuulutamise protsess, aga teisalt rõhub meid hetkel olukord maailmas. Jõudes lugemisega 1939.–1940. aastatesse, jahmatab mind kirjeldatud õhustik, kuna see on ehmatavalt sarnane hetkeolukorraga.

Romaan „Tunnistaja“ on kaalukas teos, mida Katrin on kirjutanud kümme aastat. Mina olen olnud teadlik sellest kirjutamisprotsessist vähemalt neli-viis aastat ja selle aja jooksul saanud autoriga mõtteid vahetanud. Veel väga paljud inimesed on kõige selle juures abiks olnud ning nad on raamatu lõpus ka ära märgitud. Sellist teost juba üksi ei kirjuta. Me ei tee elus tegelikult midagi üksinda – oleme alati kellegagi koos ja tegutseme meeskonnana.

Tõesti, kui ma oma muljeid või mõtteid jagan, siis mind kui ajaloolast rabab raamatu sisu tihedus, faktirohkus ja detailsus. See on tegelikult väga detailne kroonika, mis algab aastaga 1930. ja lõpeb 1942. aasta veebruariga. Raamatus põimuvad olukorrad, isikud ja saatused. See on ühest küljest raamat Eduard Profittlichist ja teisest küljest Eesti ühiskonnast aastakümne lõikes.

Teosel on väga tabav pealkiri – „Tunnistaja“. Eduard Profittlich on usutunnistaja, aga ta on ka kõrvaltvaataja, tunnistaja nendele sündmustele, mis Eesti ühiskonnas 1930. aastatest kuni 1942. aastani toimuvad. Ta kirjeldab sündmusi oma vaatenurgast. Kui ta tuleb siia 1930. aastatel, siis on Eestis majanduskriis, krooni devalveerimine, poliitiliselt keeruline olukord – vabadussõjalaste liikumine, selle kõrval paralleelselt sotside aktiivne tegevus. Vahepeal lähevad pinged väga suureks, kuni kähmluste ja kaklusteni ning üleval on kodusõja oht. Kätte jõudis vaikiv ajastu.

Raamatust saame teada, mis toimub samal ajal kirjanduselus ja poliitikas baltisakslaste, venelastega – kõik ühiskonnatasandid on siin esindatud –, kuni me jõuame koos Eduard Profittlichiga 1939. aastasse ja algavad dramaatilised sündmused, mis lõppevad Eesti Vabariigi loojanguga.

Tegelikult on raamatus veel teinegi tunnistaja. Paralleelselt vaadeldakse kahe mehe elukäiku – Eduard Profittlichi ja Nigoli oma (Nikolai Andresen). Sellel raamatul on seega n-ö kaks poolust. Nigol Andresen oli Profittlichist kümme aastast noorem mees ja raamatus nad kohtuvad juba esimestel lehekülgedel. Profittlich saabub 1930. aasta detsembrikuus Riia kaudu Tallinnasse ja sattub rongis Andreseniga ühte kupeesse. Edasised sündmused toimuvad paralleelselt Eduard Profittlichi ja teiselt poolt Nigol Andreseni silmade läbi. Andresen esindas hoopis teistmoodi vaateid ja põhimõtteid ning tal olid teised eesmärgid. Ta oli marksist, Eestis kehtiva korra vastu, kuid riigikogu liikmeks olemise kaudu ta siiski kasutas neid hüvesid, mida see positsioon talle pakkus. Samas ta õõnestas kehtivat võimu ja püüdis seda sihiteadlikult kukutada. Teadaolevalt oli ta pärast juunipööret välisministriks Johannes Vares-Barbaruse valitsuses ning mängis väga tähtsat rolli sündmustes, mis viisid Eesti astumiseni Nõukogude Liidu koosseisu. Ka seda on raamatus väga detailselt kirjeldatud. Raamatusse pole jäädvustatud mitte ainult kirikulugu – Eduard Profittlichi lugu –, vaid ka Eesti marksistlik-kommunistliku liikumise ajalugu.

Küsisin Katrinilt, et kas ta teab, kui palju inimesi on selle mahuka teose päris otsast otsani jõudnud läbi lugenud? Vastuseks sain, et lähiajal ja suvel on vägagi mitmetel plaan see romaan ette võtta. Teost on lugenud ka juba mitmed nimekad Eesti kultuuritegelased. Küll on ka autor soovitanud „Tunnistajat“ mitte kiirustades lugeda, minul soovitas ta kindlasti lugeda 589. leheküljelt lõpuni– kui algus oli loetud, kuid mõistsin, et kokku lepitud esitluse päevaks kõike ei jõua, sealt algavad juunipöörde sündmused. Nõukogude ajal on selle perioodi sündmusi küll palju käsitletud, kuid romaan „Tunnistaja“ on selles osas väga põhjalik ja detailne. See on järjekordne suur panus, mis aitab inimestel mõtestada neid dramaatilisi sündmusi. Teose lõpp on samuti eriline, sest see kirjeldab viimaseid nädalaid ja päevi peapiiskopi elust. Kõik see on mõjuvalt kirja pandud ja läheb igas mõttes hinge.

Taipasin raamatut lugedes, et ka mina ei ole enam esimeses nooruses ja seda sellepärast, et vähemalt ühte raamatu tegelastest tundsin isiklikult. Kui tulin 1989. aastal kirikusse, siis oli peapiiskop Eduard Profittlichi mälestustahvel kiriku eeskojas juba olemas, aga seal ei olnud peapiiskopi surma-aastat – see koht oli veel tühi, kuna puudusid dokumendid, kust seda järele vaadata.

Tol ajal oli veel inimesi, kes mäletasid peapiiskoppi. Voldemar Ugarenko, kes oli Profittlichiga kohtudes internaadi poiss, rääkis temast. Jaan Klõšeiko rääkis, kuidas tema mäletab oma ristimist ja seda, kui tema kohale oli kummardunud ümmarguste prillidega heasüdamlik nägu. Volli Ugarenko lisas ka, et kui poisid olid teinud pahandust, Profittlich ei pidanud midagi ütlemagi, piisas sellest, et ta vaatas sulle otsa, ja kõik oli sõnadeta selge. Profittlich oli suur autoriteet ja eriline isiksus, Voldemar Ugarenko sõnul õige mees õigel kohal!

Seda on rõhutanud kõik need, kes temaga kokku puutusid. Profittlichil oli eriline mõju inimestele. Ta oli suurepärane pihiisa ja suhtleja. Katrini raamatus on Eduard Profittlich väga inimlik. Ta ei ole üliinimene, temas on üksjagu kahtlust, ta muretseb, on väga kohusetundlik. Profittlich on romaanis „Tunnistaja“ jäädvustatud inimliku, tõepärase ja usutava tegelasena.“

***

Väljavõte raamatust „Tunnistaja“ (lk 349–350)

Reedel helistas nuntsius Arata. Eduard Profittlich ristis kirikus last ja Arata palus preili Piepenbergil edasi öelda, et ta tuleb pärast lõunat Vene tänavale. Seda polnud enne juhtunud, preili Piepenberg ei julgenud küsida, miks. Ta pani oma kulunud kasuka selga ning läks istus kirikus esimesse ritta. Laps oli üks Stalinski perekonna järeltulija, tütar Hille tütar. Hille oli endale  moodsa eesti nime võtnud, enne oli ka temal olnud isa pandud poola nimi, Hermine Henrika. Ka lapsele pandi moodne nimi, Viive Riina. Pärast ristimist oli käärkamber ristimisseltskonda täis, igaüks tahtis preestriga juttu ajada. Preili Piepenberg seisis käärkambri ukse peal ja ootas. Ta sai Stalinski perekonnaga hästi läbi, aga täna ei vaadanud ta isegi last ja vaevalt noogutas vanahärra Stalinskile.

„Arata tuleb pärast lõunat siia,” ütles ta kõva sosinaga, kui viimane Stalinski käärkambri uksest väljas oli.

„Piiskop Arata?” imestas Eduard Profittlich. Enamik aega oli Arata Riias ja enne kui Tallinna tuli, kirjutas Eduard Profittlichile, tal oli alati tema jaoks ülesandeid. Enamasti olid need seotud Arata kohustustega diplomaatilise korpuse doyen’ina*, vastuvõttudega Poska tänaval. Mõnel korral oli juhtunud, et Arata kirjutas, et tuleb, aga ei tulnud.

Nuntsius tuli mõõdetud sammuga üle õue – tähtsad itaallased käivad aeglaselt, mõtles Profittlich. Ta seisis akna all ja valvas väravat. Kui preili Piepenberg uksele koputas ja Arata sisse laskis, istus Eduard Profittlich jälle laua taga ja töötas. Väljas oli külm, novembri lõpp. Maa oli paljas ja paakunud. Lumi oli kord maha tulnud, siis jälle ära sulanud.

„Ma tulin spetsiaalselt selle jaoks Riiast siia, et teile seda ise öelda,” ütles Arata ja naeratas ühe suupoolega.

„Püha Isa on teid piiskopiks nimetanud. Haemimonto Hadrianopolise titulaarpeapiiskopiks.”

Eduard Profittlich nägi Aratat enda vastas toolil ja ennast laua taga, nagu oleks ta läbi akna sisse vaadanud. Nägi, kuidas ta laua tagant püsti tõusis, ümber laua Arata ette läks, põlvitas ja piiskopi sõrmust suudles. Kuni ta Arata juurde jõudis, teadis ta juba, et pühitsemine tuleb 27. detsembril, see oli lähim apostlipüha kirikukalendris, apostel ja evangelist Johannese püha. Sinna oli täpselt kuu aega ja tal hakkas kuum, kui ta mõtles, et nii lühikese ajaga ei ole võimalik piiskopiks pühitsemist ette valmistada.

Kui Arata läinud oli, pani Eduard Profittlich mantli selga, võttis kaabu ja kiirustas välja. Preili Piepenberg istus oma laua taga ja preester tundis, kuidas ta talle järele vaatas. Ta oleks tahtnud preilist mööda pääseda, uudis oli liiga suur. Veel polnud ta sellest ise aru saanud. Ta jäi seisma. Keeras ringi ja pani kaabu preili lauale. Vaatas maha. Vaatas Ristilöödut seinal ja tundis, kuidas aeg temast aeglaselt läbi voolas, nagu köis, mida hoidis ühest otsast Jeesus ja teisest otsast tema ise. Ta ei tohtinud oma otsa lahti lasta. Lõi risti ette ja ütles, nagu räägiks igapäevasest töisest asjast:

„Meid ootab palju tööd. Püha Isa määras mind piiskopiks. 27. detsembril on pühitsemine.”

Preili Piepenberg tõusis laua tagant püsti, tõusis ja tõusis, nagu oleks ta kaks meetrit pikk, tuli Eduard Profittlichi ette, põlvitas ning suudles ta kätt. Kui ta uuesti püsti tõusis, olid tal pisarad silmas ja ta ei saanud sõna suust ning isa Eduard oli selle eest tänulik. Ta võttis laua pealt kiriku võtme ja läks välja.

Keeras kiriku ukse lahti ja uuesti enda taga kinni. Astus kirikusse, kus oli juba pime, ja pani altari tule põlema. Mis Paulus ütleb? Paulus vaatas teda sellise näoga, et ta muidugi juba teadis. Korraks nõksatas Eduardis uhkus ja ta mõtles, et selles kirikus ei ole veel kedagi piiskopiks pühitsetud. Tal oli hirm, et nüüd ta enam ei pääse, et liisk on langenud. Ta pani kaabu pingile ja heitis näoli altari ette põrandale maha. Kui nad ta risti löövad, siis olgu Issand talle toeks. Tema oli selle läbi teinud, aga Eduard oli nõrk.

Paulus rääkis talle seda, mis ta oma armsale pojale Timoteusele kirjutanud oli: „Me ju teame, et käsk on hea, kui keegi seda pruugib, nagu kohus on, ja peab meeles, et käsku pole seatud õigele, vaid ülekohtustele ja kangekaelseile, jumala- kartmatuile ja patustele, õelatele ja roojastele, isatapjatele ja ematapjatele, mõrtsu- kaile, hoorajaile, poisipilastajatele, inimesemüüjaile, valetajatele, valevandujatele ja kõigele muule, mis käib õige õpetuse vastu – õndsa Jumala au evangeeliumi järele, mis on usaldatud minu kätte. Ma tänan teda, kes mind on teinud vägevaks, Kristust Jeesust, meie Issandat, et ta mind on pidanud ustavaks, pannes mind oma teenistusse.”

Eduard ei olnud isatapja ega ematapja ega poisipilastaja, aga et käsk oli tema jaoks, selles ta ei kahelnud. Vägevana ta ennast ei tundnud. Usk ja rahu, ütles Paulus. Fides et pax! Aeglaselt hakkas Eduard kiriku põrandalt üles kerkima, mantli hõlmad nagu tiivad. Tema all oli kirik kord rahvast täis, kord tühi. Kord pime, kord heledasti valgustatud. Olid jõulud ja ülestõusmispühad, esimene armulaud lastele, kes veel sündinud ei olnud. Noored inimesed said vanaks ja viidi maamulda. Ta nägi ennast ja kaheksat püssidega meest. Nägi tühja kirikut, vahel mõnda preestrit, harva usklikke, kedagi neist ta ei tundnud, paljud neist ei olnud veel sündinud. Ainult Paulus oli ikka selline, nagu esimesel korral, ja Peetrus vaatas taevasse.

* Doyen – diplomaatilise korpuse vanem, kas vanim saadikute hulgas või, tavaliselt, Vatikani saadik.

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.