Imbi Paju: laul ja muusika, tulbipeenrad purustatud majade vahel – sõjas on sel oluline roll

Imbi Paju: laul ja muusika, tulbipeenrad purustatud majade vahel – sõjas on sel oluline roll

 

Soome välispoliitika ekspert Jarmo Mäkela ütles kunagi mulle, et infosõjale, ajupesule ja lõpuks sõjalegi annab toitu kadedus, egoism, nihilism ja nartsissism.

Need on madalad salakavalad tunded, mille sisu me peaksime pidevalt sõnastama, et elus oleks vähem sõdimist, rohkem armastust, lootust ja tervist. Eriti salakaval on minu arvates kadedus, mis on ka üks surmapattudest. See sünnib läbi võrdleva ja kõike materialistlikult mõõtva kasvatuse, alateadlikust vaesuse teadvustamisest, et teine saab midagi rohkem. Mõni poliitik sugereerib, et Ukrainast saabunud põgenikule antakse rohkem abi kui eestlasele. Kadedust toetab egoism, eriti olukorras, kus ei olda valmis dialoogiks ega ligimesearmastuseks ning ei taheta anda ega vastu võtta. Inimese madal eneseteadvus paneb küsima, et kas see, mida antakse, on mulle kasulik või ma jään tänuvõlglaseks. Tekib ka küsimus, et kas andja annab ligimesearmastusest, jagamise vajadusest, austusest või annab ta mingi tagamõttega – saajast justkui ei piisa.

2019. aastal ilmus ukraina keeles mu psühhoajalooline dokumentaalteos „Tõrjutud mälestused”, mis tegi ukrainlased mulle väga lähedaseks. Raamatu tõlkis kirjanik Kseniya Zastavska vene ja inglise keele vahendusel. Esimesed eesti keelest tõlkijad lõpetasidki ülikooli samal aastal. Sellest koostööst ukraina kirjandusinimestega sai alguse sügav dialoog, tutvumine Ukrainaga – inimeste ja nende saatusega.

Mind liigutas, kuidas ukrainlased abistasid ja aitasid Kiievisse Krimmist 2014. aastal ja pärast seda putinlaste eest põgenenud tatarlasi. Mulle meeldis viis, kuidas nad mälestasid holodomori ja holokausti ohvreid. Nägin, kuidas ukrainlased ehitasid ja moderniseerisid kogu Ukrainat, mitte ainult pealinna Kiievit.

Ukraina oli justkui viljaait oma korda tehtud küladega, kus ehitati, parandati ja arendati elukvaliteeti. Kõike kandis lootus ja armastus oma kodumaa vastu.

Esimest korda mõistsin, et osa Lääne-Ukrainast pole kunagi olnud Vene impeeriumi osa, vaid kuuluski läände kuni Nõukogude okupatsioonini 1940. Muidugi pole ükski riik absoluutne. Sellist ettekujutust sugereerib inimestele vaid diktatuur, aga Ukrainas on olnud kõik tingimused õnnelikuks eluks.

Minu kogemus ukrainlastega annab lootust, et kui sõda lõpeb, siis Ukraina põgenike näol oleme Eestis saanud täiesti rohujuure tasandil endale koostööpartnerid, kellega koos paremat elu luua, ehitada üles Ukrainat, ühendada oskusi ja teadmisi, suurendada küllust mõlemas riigis.

22. aprillil ilmus Postimehes Teet Korstna vahendusel praegu Berliinis elava vene sotsioloogi Igor Einmanni kokkuvõte sellest, millise sisemaastikuga inimeste arhetüübid toetavad putinismi Venemaal ja hävitustööd Ukrainas. Esimene arhetüüp on n-ö sündinud lollid, telezombid, kes usuvad kõike, mida propaganda neile pakub. Teiseks on kuulekad, kes arvavad, et võimu tuleb alati toetada – sellised on näiteks paljud riigiteenistujad ja õpetajad. Kolmandaks on kurjad: ideelised imperialistid, fašistid ja ksenofoobid. Neljandaks on müüdavad ehk Putini režiimi palgalised, keda ei huvita muu kui privileegid ja raha. Nende seas on enamik propagandiste, ärimehi ja jõuametkondade esindajaid.

Seda lugedes jäin mõtlema hiljuti ERRis nähtud lavastaja ja eluloouurija Merle Karusoost tehtud dokumentaalfilmile „Sõelaga vett”, kus ta ütleb üliõpilastele: „Me oleme kollaborantide kasvatatud. Tänapäeval on see midagi sellist, millega on hakatud uhkustama, aga oli aeg, millal seda põlati. See oli ärkamise aeg ja see kestis lühikest aega. Kõik tuli nagu välk selgest taevast. Aga nad kohanesid ka sellega ja rääkisid, kuidas nad Nõukogude ajal kogu aeg ärkvel olid./…/ muidugi nad põlgasid Nõukogude võimu, aga nad sõid selle leiba.” Seepärast me peame neid arhetüüpe kõiki uurima, et mõista, kuidas eespool nimetatud võivad hakata endast elumärki andma ning kuidas nad on demoraliseerinud ja hägustanud meie eneseteadvust.

Aprilli lõpus kinkis mulle kirjanik Jaanus Vaiksoo lastele ja noorsoole mõeldud romaani „King nr 41”, kus lapsed leiavad vanast talust kellegi Reinu vanad kirjad, mis on saadetud sõbrale Siberist, kuhu neid on emaga küüditatud.

Kirjanik Arvo Valton, keda represseeris Nõukogude süsteem, kirjutab raamatu tagakaanel, et ta arvas, et on lasteraamatutest välja kasvanud, kuid selle teose luges ta läbi ühe hingetõmbega, sest lugu oli huvitav, kohati isegi naljakas. „Olen ikka arvanud, et kirjanduse kõige olulisemaks ülesandeks on headuse, siiruse, isegi õnnetunde esilekutsumine lugeja meeles ja see, et selle headuse hõllandus püsiks tal veel kaua, kui ta loetut meenutab.” Just selline ongi see raamat, sest see tegeleb kaastunde, hoolimise, armastuse ja mäletamise küsimustega. Seega julgen selle lugemist soovitada, ja põhjusega – et meie teadvus püsiks tasakaalus, et me oskaksime heal ja halval vahet teha, õpetada seda oma järglastele, rõõmustada elu üle seal, kus on rõõmustamise koht. Vaatasin paar päeva hiljem AK uudiseid, kus oli juttu vabaõhumuuseumist ja selle territooriumil olevast endisest sovhoosi majast, kus lapsed saavad ilmselt ka sünnipäevapidusid korraldada. Reporter küsis ühelt selliselt lapselt, kuidas siis on sovhoosi majas sünnipäeva pidada. Laps vastas, et tore on, tänapäevaga vahet pole, ainult vanasti polnud mobiiltelefone ja arvuteid.

Pärast seda uudist jäin mõtlema. Mind tabas mõte, et kui me tühistame oma okupatsioonimineviku ja muudame selle neutraalseks, siis me ei õpi kunagi heal ja halval vahet tegema. Me ei näe enam sovhoosimaja lugude taga olevat elu – vaesust, toidupuudust, talude hävitamist ja palju muud. Kõigest sellest kirjutab nt Viivi Luik „Seitsmendas rahukevades” või Leelo Tungal „Seltsimees lapses” ja Ilmar Taska teoses „Pobeda 1946“. Ise olen ma ka proovinud seda igas oma raamatus ja dokumentaalfilmis mõtestada. Nüüd kriisi ajal ilmus veel üks erakordne romaan, mis võiks meil aidata end mõista. See teos mõtestab elu suursuguse stiiliga, Jaan Krossi moel. See on filmitegija Katrin Lauri rohkem kui 800-leheküljeline romaan „Tunnistaja”, mis viib lugeja jalutuskäigule, kus saame rahulikult vaadata ringi ja mõelda, mis meiega juhtus 1930.–1940. aastatel. Usun, et pärast selle teose lugemist oleme Putini arhetüüpide vastu vaktsineeritud.

Kogu selle kurjuse ja ärevuse keskel tuleb meelde saksa teoloogi ja filosoofi Jürgen Moltmanni kogemus, mis aitas tal võimatus olukorras üles leida elu mõtte. Ta mobiliseeriti 16-aastaselt sõtta, kus ta nägi, kuidas inglased pommitasid maatasa tema kodulinna Hamburgi. 1943. a võeti ta vangi. Noore poisi olukord oli nii kohutav, et elulootust oli vähe. Ühel hetkel ta luges Piiblist Markuse evangeeliumi ning jõudis selle kohani, kus Jeesus lüüakse risti ja Ta hüüab: „Issand, miks sa oled mind maha jätnud?“ Samal hetkel tundis lapseohtu vang, et ta on samas kohas, kus Kristus, ja see päästis teda enesehävitamisest ja meeleheitest. Tal oli tekkinud lootus kohas, kust polnud lootust kunagi koju tagasi jõuda.

Jürgen Moltmannist sai kuulus teadlane ja lootuse evangeeliumi looja. Tema teos „Ristilöödud Jumal” on selle kogemuse kandja.

Tean veel üht sarnast kogemust. Mu alaealine ema, kes viidi 1948. aastal Gulagi vangilaagrisse Arhangelski oblastisse, rääkis mulle, kuidas ta vaatas jõuluõhtul tähistaevasse, kus oli kord ja tasakaal ning mõtles oma ema peale, kes oli küüditatud. Üks vene tüdruk ütles, et Arhangelsk tähendab vene keeles peainglit ning et Stalin on selle ingli nüüd vangistanud, aga ta kindlasti võidab kurjuse. Need on lood, mis räägivad, kuidas lootus endast märku annab ja inimest hoiab.

Ukraina juurde tagasi jõudes paneb mind imestama nende usk laulu ja muusika jõusse. Imetlen videoklippe sellest, kuidas nad hoolitsevad purustatud majade vahel juhusliku tulbipeenra eest ja istutavad lilli. Laulu, muusika ja taimede eest hoolitsemisega ülistatakse elu. See on osa eneseteraapiast.

Kuressaare haigla Facebooki lehelt sai hiljuti lugeda, et imeline bakter nimega Mycobacterium vaccae, mida inimesed looduses ja aias toimetades söövad (aeg-ajalt rändab ikka mõni enda kasvatatud porgand degusteerimiseks hamba alla) või sisse hingavad, aktiveerib ajus neuroneid, mis toodavad heaoluhormooni serotoniini.

Seepärast julgen soovitada suurepäraseid rohenäppude arhetüübile sobivaid raamatuid, mis äsja lettidele jõudnud ja mis on teinud mind pingelises olukorras õnnelikuks pelgalt neid lugedes. Nii on mind õnnelikuks teinud viie noore tervisekõrgkooli teraapia õppejõu teos „Roheteraapia toas ja õues”. See raamat viib erinevad põlvkonnad kokku ja tühistab n-ö töölooma arhetüübi. Mõtestatud tegemisest aias saab rõõm. Rohenäppudega võib imet luua ka rõdul või aknalaual. Teine eesti autorite raamat „Metsapoole maitsed. Taimed ja toit” näitab paradiisi meie ümber, kus nii nägemis-, maitsmis-, kuulmis- ja kompamismeel hakkavad tööle ja loovad rahu ja õnne. Kõike eelnevat seob kolmas raamat „Lilleniidu rajamine koduaeda”.

Kõik me saame mõelda raskel ajal sellele, kuidas suhtleme ja millist keelt kasutame. Kas meil on ikka alati vaja oma õigust taga ajada, sõdida teisega ja ennast vastu müüri ära lüüa? Kui teha tööd oma teadvusega ning püüda leida mõttekaaslasi kasvõi teiste rohenäppude hulgast, siis see parandab mõtlemist ja meelt, suhet iseendasse ja teistesse. Kõigil meil on võimalus taibata Jürgen Moltmanni moel ja sündida uuesti, nagu seda teeb taim või horisondi tagant tõusev hommikune päike.

Ühel päeval hakkasin oma mõttes virisema. Ma tundsin, kuidas sõda minu taustal võttis ära kogu minu jõu midagi kirjutada. Just siis, kui olin jõudnud nii mõelda, andis mu telefon endast märku. Saabus sõnum koos fotoga. Saatjaks kaks mu sõpra, kes tulid laevaga Stockholmist Helsingisse. Nende kõrvallauas istusid naised ja nende laual lebas mu ingliskeelne raamat „Tõrjutud mälestused“ (Memories Denied). Sõbrad tegid naistega tutvust, öeldes, et nad tunnevad selle raamatu autorit. Mõlemad prouad olid pärit Singapurist ja kavatsesid külastada ka Tallinna. Minu raamat viis need inimesed kokku ja kõigil oli palju imestamist.

Minagi olin sellest hetkest nii üllatunud ja jäin tänutundes mõtlema selle üle, kuidas meieni jõuab ehe tagasiside hetkel, mil ei oska seda oodata. Vahel me ei oska seda ka vastu võtta. Vahel peame võtma appi koguni päeviku, et minna elu ajajoonel tagasi ja kuulutada oma elus pühaks kõik tänulikkuse kohad, et paremini tajuda neid pühi hetki, mis toetavad elu.

Imbi Paju on eesti kirjanik ja dokumentalist.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.