„Vaikus“ on jaapani kirjaniku Shūsaku Endō 1966. aastal avaldatud ajalooline romaan, mis keskendub jesuiidi misjonäride loole 17. sajandi Jaapanis kristlaste verise tagakiusamise ajal. Romaan on hinnatud Endō parimaks tööks ja isegi üheks kahekümnenda sajandi parimaks romaaniks. 2016. aastal linastus sama pealkirja kandev film režissöör Martin Scorsese käe all, peaosas Andrew Garfieldiga. Romaani eestikeelse tõlke avaldas kirjastus Gallus 2018. aastal. Püha Ignatius Loyolast (1491–1556) on jesuiidiordu asutaja, kelle koostatud vaimulikest harjutustest on kristlased oma vaimsel teekonnal leidnud tuge läbi sajandite.
***
Püha Ignatiuse vaimulikke harjutusi on järgitud erinevatel põhjustel. Martin Scorsese filmis peaosa mängimine pole nende seas just tavaline, kuid pole ka halvim põhjus. Tihti osalevad mehed ja naised retriitidel, et leida selgust endas või oma kutsumuses. Ilmselt oli see nii ka Andrew Garfieldiga, kui ta palus ajakirja America toimetajal ja jesuiidi preestril James Martinil teda harjutustes juhendada, valmistudes peaosaks Scorsese filmis „Vaikus”.
Isa Martin oli esialgu kahtlev. Siiski tundus, nagu Garfield otsiks midagi. Või hoopis kedagi? Sellest piisas isa Martini jaoks ja seda oli rohkem kui küll Jumala jaoks.
***
Sadas vihma, kui saabusin lõunakohtumisele Garfieldiga, et rääkida tema vaimulike harjutuste kogemusest. Kokkusaamine toimus väikses elavas restoranis Los Felizis, vanas Los Angelese piirkonnas, mis paikneb ikoonilise Griffithi observatooriumi juures Hollywoodist idapool. Tulin varakult. Tema tuli täpselt. Olime mõlemad näljased. Garfield näis olevat kurnatud, kohtusime pärastlõunasel ajal. Ta oli töötanud nädalaid järjest, reklaamides kahte filmi, filmides kolmandat, samal ajal valmistudes naasma Londonisse peatselt etenduva teatritüki tarbeks. Tal oli kaasas väike kogu märkmikke ja telefon. Kui panna siia juurde veel sülearvuti ja kohvitops, siis oleksid võinud ta segamini ajada mõne tudengiga. Oli vana-aastaõhtu ja tema sõi lõunat vaimselt uudishimuliku jesuiidiga, keda ta polnud varem kohanud. Kõik see ei meenutanud glamuurset Hollywoodi elu, vaid pigem oli see veidi piinlik religioosne pimekohting. Sain ta väsimusest aru.
Kuid isegi väsinuna oli ta erakordselt lahke, vesteldes tähelepanelikult. Veendunud selles, et kavatseme süüa, tellis ta endale maisimannaputru, mina aga pannkoogid mustikatega. Ta oli väsinud, kuid tänulik selle võimaluse eest meelde tuletada oma aastapikkust kogemust vaimulike harjutustega isa Martini juhendamisel, tänulik, et võis liikuda tagasi suurema sügavuse juurde, mis oli suureks vahelduseks sellele, kus ta praegu oli – Hollywoodi enesereklaami maailmas. „See on nagu varanduse, au ja uhkuse turg,” ütles ta, viidates ootamatult ühele kesksele meditatsioonile vaimulikes harjutustes. See oli tabav märkus ja kena žest. Ta kõneles minu keelt. Ta tekitas minus väga koduse tunde.
Pärast põgusat tutvumist võtsime teemaks selle, kuidas ta jõudis näitlejakutsumuse juurde ja millise vaimse kogemusega tuli ta vaimulike harjutuste juurde.
„Filmid olid mulle kirikuks,” ütles ta. „Lapsena olid selleks filmid ja raamatud. See polnud midagi erilist, lihtsalt leidsin selles lohutust, tundsin selle sees end kõige rohkem iseendana … turvaliselt.”
„Võib-olla pole see lapsepõlvest pärit armastus lugude vastu kuigi erakordne,“ märkis ta ning lisas ühe tähelepaneku, mis tundus olevat justkui Ignatiusele omane. „Raamatute ja filmide kaudu läksin iseenda sisse, seal avanes minu enda avar maastik.”
Püha Ignatius Loyolast tundis midagi sarnast, kui ta alustas vaimulike harjutuste kirjutamist. Pärast seda, kui ta püüdis mängida kangelast lootusetus lahingus ning kukkus selles haledalt läbi, hakkas Ignatius pika ja vaevalise taastumise ajal lugema, kuna muud midagi polnud teha. Peagi sai ta aru, et lohutus ja oodatud tervenemine ei ole leitav fantaasiarikastest rüütlilugudest, vaid hoopis pühakute elulugudest. Ta jõudis tõdemuseni, et tähenduslikum ja rahuldustpakkuvam elu ei avaldunud mitte ainult nende pühalikus eeskujus, vaid tema enda kirgede iseärasustes. Tema sisemise elu haavatud reaalsus sai õnnistatud kujutlusvõime kohaks. Ignatiuse pöördumine algas siis, kui ta koges omaenda sisimat olemust.
Vesteldes Garfieldiga sai vägagi selgeks asjaolu, et temas on samasugune tundlikkus, mis oli Ignatiusel. Samuti oli selge, et tema „avar sisemine maastik” on täis haavu ja haavatavust – just nagu paljudel meist. Ta tunneb igatsust armastuse järele, ja see on piinav igatsus.
„Mind on tõmmanud lood, mis püüavad kannatusest luua ilu,” ütles ta. „Ma tunnen, et minu lähedal on lein – see on olnud nii õnnistuseks kui needuseks – see on elamise lein.” Ta peatus, et justkui jõudu koguda, ütlemaks seda, mida ta tegelikult mõtles, ja kurnatuse allikas, mida enne olin kogenud, paljastus: „ … ma leinan elu sellepärast, et elan selles hetkes ja kohas, kus on meeleheitlikult võimatu olla rõõmus ja armastada.”
Ta kordas seda mõtet mitmel korral, kui olime koos. Tema õlul oli armastuse koorem – võimalus või võimetus tõeliselt armastada.
***
Kuna paremini ma ei oska end väljendada, siis olgu lihtsalt öeldud, et Andrew Garfield oli vaimulikes harjutustes edukas. „Harjutustes oli nii palju asju, mis mind muutsid ja kujundasid ning mis näitasid mulle, kes ma tegelikult olen … ja kus ma usun, et Jumal tahab, et ma oleksin,” ütles ta mulle. Midagi rohkemat on retriidi eesmärgiks raske püstitada. Andrew Garfieldi edu ei peaks meid üllatama.
Ta näitlejaõpe valmistas teda hästi ette Ignatiusele omase palve dünaamikaks, kus kujutletakse ennast piiblistseenides osalejaks, et omandada „seesmine teadmine” Jumalast ja väljendada seda teadmist elus kaastundliku tegevuse ja lahke teenimise läbi. Mis oli üllatavam, mis üllatab teda siiani, oli armastus.
Kui ma küsisin, mis harjutustel esile tõusis, vaatas ta ebamääraselt kuhugi kaugele ja vajus mälestustesse. Siis, justkui oleks küsimus ta sellesse kogemusse tagasi toonud, naeratas ta laialt ja ütles: „Oli väga lihtne seda inimest armastama hakata, armastada Jeesust Kristust. See oli kõige üllatavam asi.”
Ta jäi selle mõtte peale vaikseks, olles sellest tundest liigutatud. Ta haaras rinnust kinni, kuskilt kõhu ja südame vahelt, ja ütles naerma pahvatades: „Jumal! See oli kõige tähelepanuväärsem asi – armastus, ja kui lihtne oli Jeesust armastama hakata.”
Järsku ma tundsin, kuivõrd austusväärne ja ehe on see, kuidas ta kogeb armastust, sellega seotud frustratsiooni kurbust, selle puudumise valu. „Ma tundsin Jeesusele kaasa ja olin vihane Tema pärast, kui ma Temaga viimaks kohtusin, sest Teda on määritud halva kuulsusega. Nii paljud inimesed on määrinud ära Tema nime. Teda on ära kasutatud kurjade plaanide elluviimiseks.”
Kui ma ütlen, et Garfield oli harjutustes edukas, siis see armastuse tunnistus tõestabki seda: ta armastab Jeesust. Ta kannatab armastatuga koos ja Tema eest. Tema kaastundlik kannatus saab elujõuliseks selles kutsumuses, millega ta kavatseb aidata inimesi astuma armastuse sisse ning tõmmata neid välja armastuse puudumisest. „See on minu jaoks loomingu ilus agoonia,” jätkab ta, „see on see ilus agoonia, mis ilmneb siis, kui sa ei ole võimeline kunagi täielikult armastust väljendama ja armastama nii, nagu Tema õpetab, ja elama nii, nagu Tema tahab, et me elaksime. Minu vajadus töötada tuleb igatsusest kõike seda väljendada.”
***
Jeesuse armastamise kogemus oli kõige üllatavam ehk seepärast, et Garfield, nagu ka paljud teised inimesed, tuli otsima midagi muud. Harjutuste juurde ei toonud teda otsene soov Kristust otsida, vaid pigem valus ja püsiv tunne sellest, et „temast endast ei piisa“.
Nagu Ignatius enne teda, oli ka Garfield üks noor inimene, kes otsis oma kohta maailmas. Ka tema kandis koos selle igatsusega kaasas tõsist hirmu selle pärast, et ta pole piisavalt hea. „Peamine asi, millest tahtsin terveneda ja mille tõin harjutustele kaasa, oli tunne, et minust ei piisa – tõin selle Jeesuse ette,” ütles ta. „Minu igatsus on see, et suudaksin täiuslikult väljendada seda sügavat tunnet, mis on minu sisemuses. Haav on tekkinud seetõttu, et kõigest sellest ei piisa. See, mida mul on pakkuda, sellest ei piisa.”
Paljud meist elavad läbikukkumise hirmus, aga tihti me ei mõista, et meid ei häiri mitte läbikukkumine ise, vaid paljastus. Läbikukkumise jaoks ei pea pingutama, me teeme seda pidevalt. Keeruliseks teeb asja see, et inimesed näevad kõike seda pealt. Kui meid siis läbikukkujateks peetakse, teeb see meile kõige rohkem haiget. Me igatseme ju ainult tunnustust ja seda, et meie saavutusi märgatakse. Kui me aga kardame, et pole tunnustust väärt ja keegi seda märkab, siis see hirmutab meid kõige enam. See pinge on midagi, mida Andrew Garfield hästi mõistab.
Jumala kohalolu sügavaimat kogemust mäletab ta ajast, mil ta pidi esinema esimest korda avalikkuse ees teatrikooli lõpetamisel. Ta pidi mängima Opheliat Shakespeare’i „Hamletis” Globe’i teatris Londonis. „Kaks tundi enne lavale minekut valdas mind järsku tunne, et ma suren,” meenutab ta. „Ma ausalt tundsin, et kui astun lavale, siis süttin põlema. Ma ei ole kunagi kogenud sellist surmahirmu, mittepiisavust, eneses kahtlemist. Ma kartsin, et mind nähakse. Ma kartsin oma südant avada ja ennast paljastada, öeldes, „vaadake mind”.”
Erutuse maandamiseks kõndis ta edasi-tagasi mööda Thamesi jõe lõunakallast. Oli pilvine ilm ja tema mõtted pöördusid põgenemisele: „Ma hakkasin mõtlema jõkke hüppamisele. Mul ei ole midagi anda, mul ei ole midagi pakkuda. Olen petis.” Praegu ta saab aru, et sel hetkel ta palvetas: „Ma palun midagi. Ma palun abi.”
Järsku kuulis ta tänavamuusikut laulmas, üsna ebatäiuslikult, tuttavat laulu, milleks oli Don MacLeani „Vincent”. Kõige erksamalt mäletab ta esituse ebatäiuslikkust. „Kui see mees oleks jäänud voodisse lebama, öeldes, et „mul ei ole midagi pakkuda, mu hääl pole hea, ma pole valmis avalikult esinema, ma pole piisavalt hea”, siis neid mõtteid kuulda võttes poleks mulle antud seda, mida vajasin,” ütles ta. „Tema valmisolek olla haavatav tõesti muutis mu elu. Ma arvan, et mõistsin esimest korda, kuidas kunst loob tähendust ja muudab inimeste elu. See muutis minu elu.”
Kogetud loominguline ebatäiuslikkus päästis ta: „Ja siis, sõna otseses mõttes pilved hajusid, päike tuli välja, paistis minu ja selle mehe peale ning ma nutsin lahinal. Jumal justkui oleks haaranud minust kinni ja öelnud: „Sa mõtled, et kui astud lavale, siis sured. Aga tegelikult sured sa siis, kui sa seda ei tee.”
Sellest ajast saati on ta elanud samasuguse loomingulise pinge all – sügavalt kartes seda, et sind nähakse, aga isegi sügavamalt vajades seda tunnet. Kui inimene näeb oma ebatäiuslikkust ja see teda hirmutab, siis haavatavus, mis haarab inimese endasse, päästab ta.
***
Kõige suuremaid tundeid äratas Garfieldi jaoks Jeesuse n-ö varjatud eluga seotud sügav hardus. „See tundus väga oluline,” meenutas ta. „Kui mul on kiusatus pidevalt midagi luua, olla nähtaval, olla hinnatud jne, siis selles nägin ma varjatult elamise ilu. Nägin seda, kuidas ennast tagasi tõmmata, pakkumaks end sügavamalt oma kunstile, oma elule, maailmale.” Pidades silmas seda, et tema jaoks tekitavad ebamugavust kuulsaks inimeseks olemisega seotud nüansid, siis ei ole tõmme varjatud elu poole üllatav. Siiski avasid need meditatsioonid Kristuse lapsepõlve üle tungi siseneda tema enda elu varjatud osadesse – mittepiisavuse haavadesse, hüljatud kohtadesse, mida me kõik endaga kaasas kanname, kuid ei leia tihti teed nendesse või neist välja.
Ometi polnud Garfieldi jaoks kõige olulisem harjutus varjatud elust ja tema enda haavatavusest, vaid hoopis millegi püha avaldumisest, Jumala haavatavusest. Kui ta mediteeris Jeesuse sünni üle, siis ta kujutas ennast ette, nagu Ignatius soovitab, abilisena sünnituse juures: „Ma tundsin seal ennast kui kodus. Ma tundsin, et peangi olema selle naise teenistuses selle tähendusrikka sündmuse ajal.” Ta hakkas mõistma, kuidas alanduse vastumürk võib olla alandlikkus. „Jumal, ma soovin, et võiksin kogu aeg nii tunda, alandlikus teenimises,” ütles ta. „Kui ma saan teha lugude jutustamisest teenistuse, kui ma saan teenida, ja olla seejuures nii alandlik kui suudan …” Selle hetke mälestus haarab teda jäägitult endasse. Ma ei pane seda pahaks. See on eriline hetk.
Näitlejaid on peetud ämmaemandateks aegade algusest saati. Näitleja, nagu kõik preesterlikus rollis inimesed, seisab tõega silmitsi ja osaleb selle edasiandmises sõnade ja žestidega, kehastades pühasid lugusid lunastusest ja armastusest. Mõtiskledes Kristuse sünni üle, koges Garfield midagi, mida teised ämmaemanda rolli kandvad näitlejad ja müstikud on kaua teadnud – et armastuse kehastamise kaudu, meie alandliku teenistuse kaudu saame armastuseks, mida igatseme.
Vaimulike harjutuste kogemus on püha, sest see on koht, kus õpime tundma armastuse tõde, kus armastuse kehastus avaldub Kristuses. Tunda end osalisena igatsetud armastuse sünnivaludes on müstiline hetk meie kõigi jaoks. See pole lihtne. See on igas mõttes harjutus, ja veel enamat. Kahtlemata on see suurim kingitus.
Ometi ei vabasta armastuse ämmaemandaks olemine meid sünnitusvaludest. See ei ole mitte armastuse võimalikkus, mis heastab selle võimatuse, vaid see on armastuse kehastus, mis meid lõpuks lunastab. Armastuse sünnitusvalu on see, mis meid päästab. See on igas mõttes kestev töö.
„Vaimulikud harjutused surusid mind põlvili,” ütles Garfield, „ja ometi istun siin sinu ees, nähes vaeva sama jamaga. Filmi tegemine oli harjutuste läbimise kõrval teisejärguline. Filmi linastumine kolmandajärguline … ja kogemuste sügavus niisamuti. Vaimulike harjutuste kogemus oli piisavalt sügav. Kuigi selle kõrval tundus filmi tegemise kogemus väga, väga sügav, sügavam kui mu ükski teine loominguline kogemus, ometi ei olnud see nii sügav kui harjutuste kogemus. Nüüd on film väljas ja ma olen taas pinnapealsuse keskel. Ma püüan seda kõike omavahel lepitada.”
Armastuses püsimine pole lihtne, just nagu retriidi armurohkesse ruumi või liigutavasse palvehetke jäämine ei ole lihtne. Maailm tuleb meie juurde tagasi ja meie omakorda selle juurde. Aga kui ma küsisin, kas ta usaldab endiselt selle armastuse ehtsust, naeratas ta jälle, vaatas mulle silma ja kinnitas: „Oh heldust … sellest piisas. Kui ma poleks seda filmi teinud, oleks kõik ikka hästi. Aga üks kogemus, mida ma ei tahaks ära anda, kui ma peaksin valima … see oleks harjutuste läbimine. See lohutab mind niivõrd palju. See on sedavõrd alandlikuks tegev asi, kuna näitab mulle, et võid pühendada aasta oma elust vaimulikule muutumisele, siiralt seda muutust igatsedes ja seda igatsust ellu rakendades, et luua suhe Kristuse ja Jumalaga. Sa võid kaotada kaalus 40 kilo, tuua ohvriks oma loomingu, palvetada iga päev, elada kuus kuud tsölibaadis, ohverdada kõik selle Jumalat teenides, kuna usud, et Ta kutsub sind teenima – aga isegi pärast kogu oma südame ja hinge väljavalamist, pärast seda alandlikku ohvrit … seda alandlikkust … isegi pärast kõike seda viskab keegi kiviga ning teeb kõik maatasa. Sulle antakse ja näidatakse imelist armu. Suur lohutus seisneb selles, et vahet pole, kui palju ma pingutan, ikka leidub mõni, kellele ma ei meeldi. Kindlasti on olemas vähemalt üks inimene, kes ütleb, et ma olen väärtusetu. See on imeline!”
Kui kohtumise alguses näis Garfield olevat kurnatud, siis nüüd on ta olek muutunud. Neid saadud armuande loendades on ta nähtavalt rõõmus, naerdes valjult. Isegi siis, kui ta tunnistab, et mõned peavad teda väärtusetuks, näib ta selle keskel olevat särav ja vaba.
„See on mu siiras palve,” ütles ta. „Ma palvetan, et oleksin vaba haavatavuse kartusest … ja et need teised hääled, olgu need sisemised või välimised, ei lämmataks seda leeki, mis annab mulle jõu pakkuda Jumala teenistusse – suurema hüve, armastuse, jumalikkuse teenistusse – seda puhtaimat, haavatavat, lahti murtud südant. Ma tunnen, et Jumal näitab mulle just seda. Mulle teeb haiget see, kui ma tunnen, et mind ei mõisteta või kui mind ei nähta … aga ma igatsen, et kõik see teeks mulle vähem haiget, nii et ma saan ennast pidevalt anda teistele ja olla sealjuures haavatav.”
Vaimulike harjutuste keskmes on armastuse kehastus, mitte selle võimalikkus. Meid halvab nii armastuse võimalikkus kui ka selle võimatus. Aga Andrew Garfieldi südames kehastunud armastus, mis on haavatav, läbipekstud ja haiget saanud, on just see, mida ta koges Maarja teenijana. See on armastus, mida ta valvab oma „varjatud elus”. See on armastus, mis elab tema igatsuses olla nähtud ja hinnatud. See on armastus, millega ta näeb jätkuvalt vaeva oma suhetes Jumala ja teistega – selline armastuse kehastus annab meile lõpuks pääste. Kui armastuse võimatus jätab meid igatsema, siis armastuse kehastuses leiame rahu. Armastuse kehastuses jõuame tõdemuseni, et meie olemisest piisab.
***
Kui jõudsin tagasi Madridi, märkasin justkui esimest korda paberiraskust, mille mu isa mulle aasta aega tagasi sünnipäevaks kinkis. See oli lihtne alumiiniumist tahvel, millel oli suurte tähtedega kirjas „MINUST PIISAB” (I AM ENOUGH). See näib olevat see arm, mis Jumalal oli Andrew Garfieldi jaoks. Seda armu soovivad kõik vanemad oma lastele – et me tunneksime end olevat ei midagi rohkemat ega vähemat kui nende armastuse kehastus. Me soovime, et sellest äratundmisest piisaks. Viimane palve harjutustes, mida Ignatius soovitab, on: „Võta kõik, Jumal. Anna mulle ainult sinu armastus ja sinu arm. Sellest mulle piisab.”
Tõlkinud Oto Tuul.
Loe ingliskeelset originaalversiooni America Magazine’ist.
Vaata “Vaikuse” treilerit YouTube’ist.
Tsukamoto Shinya, Kubozuka Yosuke, Martin Scorsese & Asano Tadanobu. Foto: Wikimedia Commons