Intervjuu Eesti endise peaministri ja ajaloolase Mart Laariga ajaloomälust, rahvuslikust eneseteadvusest ja tuleviku sihtidest toimus tema kodus. Külas olid Arvo Heinmaa ja Lennart Volmberg.
Soomlastel on rahvuslik eneseuhkus omal kohal, eestlased kipuvad seda häbenema või maha vaikima. Miks meie ei suuda oma ajaloo üle uhked olla?
Oleme väiksem rahvas ja meil on olnud vähem võimalust vabaduses elada. Teine maailmasõda ja sellele järgnenud okupatsioon jätsid meie rahvuslikku eneseteadvusse sügava jälje. Soomlased säilitasid oma iseseisvuse, meie kaotasime selle. See on väga suur erinevus.
Ka Soome kuulus Vene impeeriumi koosseisu, kuid nende ajalooline kogemus kujunes teistsuguseks. Talvesõjal ja jätkusõjal on soomlaste eneseteadvuses samasugune keskne koht nagu meil Vabadussõjal. Need annavad teadmise, et oma riigi eest on võideldud ja see võitlus on midagi tähendanud.
Meil järgnes aga aastakümneid, mil oma ajaloost ei saanud ausalt rääkida. Seda, mille üle oleks võinud uhkust tunda, tuli sageli varjata. Niisuguse aja mõju ei kao üleöö. Põhjust oma ajaloo üle uhke olla on meil küll. Peame seda ajalugu lihtsalt paremini tundma.
Teise maailmasõja puhul jääb meie jaoks alles see, et me kaotasime. See muudab ka uhkuse küsimuse keerulisemaks.
Näiteks Sinimägede lahingud?
Just. Kui päris mahavaikitud sündmuseks neid enam nimetada ei saa, siis liiga vähe teadvustatud on nende tähendus kindlasti.
Sinimägedes võidelnud eestlaste vastupanu tuleb vaadata ka laiemas pildis. Minu hinnangul oli Eesti rindel Punaarmee edasitungi pidurdamisel tähendus ka Soome iseseisvuse püsimisele. Eesti ja Soome sõjaline olukord ei olnud teineteisest lahus ning siin toimunu mõju ei lõppenud meie rannajoonega.
Olen püüdnud seda vaatenurka tutvustada ka Soome ajaloolastele ja kolleegidele. Paraku pole ma oma käsitluste avaldamiseks leidnud neilt sellist tuge, nagu oleksin lootnud. See on teema, mis väärib senisest rohkem tähelepanu mõlemal pool Soome lahte.
„Olen mõelnud, et hea näide on ka Eduard Profittlich. Sünnilt sakslane, kes sidus oma elu Eestiga ja jäi siia ka siis, kui see tähendas talle märtrisurma.“
Mart Laar
Kuidas oma rahvuslikku eneseteadvust tugevdada?
Kes meid ikka kiidab, kui me ise seda ei tee? Aga eneseuhkusel peab olema alus. Kõigepealt tuleb oma ajalugu tunda.
Selleks peab ajalookirjutus jõudma võimalikult paljude inimesteni, ka nendeni, kes paksu ajalooraamatut kohe kätte ei võta. Eriti oluline on jõuda noorteni. Ei saa eeldada, et järgmine põlvkond leiab meie lood iseenesest üles. Meil tuleb osata neid jutustada.
Leedulased on näiteks viinud metsavendluse ajaloo koomiksivormi. See on hea viis tekitada huvi juba lapsepõlves. Esimene kokkupuude ajalooga võibki tulla piltide ja haarava loo kaudu. Sealt võib kasvada soov edasi lugeda ja rohkem teada saada.
Samamoodi tasub kasutada arvutimänge ja digitaalseid mälupaiku. Need võimaldavad tuua ajaloolised sündmused, inimesed ja nende valikud tänapäeva inimesele lähemale. Kui tahame, et meie ajalugu oleks elav osa noorte teadvusest, tuleb kasutada ka neile tuttavaid meediume. Ajalugu ei muutu vähem tõsiseks sellepärast, et oskame sellest huvitavalt ja noortepäraselt rääkida.
Kes võiksid olla meie ajaloolised eeskujud? Kangelane on ehk liiga paatoslik sõna, aga eeskujusid vajab iga rahvas ometi. Koolipõlvest mäletame kõik muinaspealikut Lembitut, kuid tema on tänaseks kuidagi ammendunud.
Kindlasti võiksime julgemalt omaks pidada Eestiga seotud baltisakslasi. Barclay de Tolly, Adam Johann von Krusenstern, Karl Ernst von Baer ja paljud teised kuuluvad samuti meie maa ajalukku. Nende panus ulatub Eestist palju kaugemale, teadusesse, sõjaajalukku, merendusse ja muudesse valdkondadesse. Peaksime tunnistama, et nad on osa meie ajaloolisest pärandist. Kui tõrjume nad kõrvale üksnes päritolu tõttu, muudame oma ajaloo ise vaesemaks.
Olen mõelnud, et hea näide on ka Eduard Profittlich. Sünnilt sakslane, kes sidus oma elu Eestiga ja jäi siia ka siis, kui see tähendas talle märtrisurma. Tema panus ja saatus väärivad tundmist kaugelt väljaspool katoliku kogukonda. Nüüd on ta õndsaks kuulutatud ning meil on veel üks põhjus tema lugu paremini teadvustada.
Inimese kuuluvust meie ajalukku ei määra ainult tema päritolu. Loeb ka see, mida ta on selle maa ja siinsete inimeste heaks teinud.

Eestikeelsete noorte kõrval kasvab Eestis terve hulk vene emakeelega noori. Kas meie ajalookirjutus jõuab nendeni? Kuidas aidata neil saada osaks Eesti kultuuriruumist, et nad ei jääks n-ö kahe maailma vahele lõksu?
Kõigepealt ei maksa vene emakeelt ja venemeelsust samastada. Inimese kodune keel ei ütle veel ära, mida ta Eestist mõtleb või millisena oma tulevikku näeb. Ka lõimumisuuringud annavad põhjust näha olukorda mitmekesisemana, kui igapäevases vaidluses sageli välja paistab.
Mälupaikade raamatu jaoks tellitud uuringust tuli samuti välja eestlaste ja venekeelsete elanike ühiseid pidepunkte. Kõik ei ole nii lahus, nagu vahel arvatakse. See muidugi ei tähenda, et kõik laheneks iseenesest. Peame oskama Eesti ajalugu selgitada ka noorele, kelle kodus on räägitud teistsuguseid lugusid.
Siin on oma osa nii koolil, kirjandusel kui ka filmil. Hea film võib panna inimese mõtlema küsimusele, millest ta seni on mööda vaadanud. Sama võimaluse annavad arvutimängud ja digitaalsed mälupaigad. Tähtis on, et noor leiaks Eesti loos ka enda jaoks tähenduse ning tunneks, et tema saab selle maa tulevikus kaasa rääkida.
Kas ka eemaldumine Vene kirikust võiks viidata sellele, et osa venekeelse elanikkonna hoiakud muutuvad?
See võib peegeldada laiemat suundumust. Samas kirikust eemaldumine ja poliitiliste veendumuste muutumine ei ole päris üks ja sama asi. Niisugused muutused võivad aidata mõista ühiskonnas toimuvat. Ometi ei saa neist järeldada, et kogu Eesti venekeelne elanikkond oleks nüüd ühtviisi Eesti- ja Euroopa-meelne. Hoiakud on erinevad ning muutuvad erineva kiirusega.
Euroopa Liidu ja NATOga liitumine andsid Eestile suure ühise sihi. Milline võiks olla järgmine edasiviiv idee? Praegu meil seda ühiskonnas ei ole.
See peaks olema midagi suurt ja pöörast, mis esialgu tundub saavutamatu. Geenivaramu on üks selline näide. Alguses näis see väga julge ettevõtmisena, alles nüüd hakkab see tulemusteni jõudma.



