Kui Mark Twain kirjutas romaani Jeanne d’Arcist1, olid nii peategelane kui ka lugu tema tavapärasest stiilist sedavõrd erinevad, et ta otsustas teose esialgu avaldada anonüümselt. Raamat oli põhjaliku uurimistöö ja enam kui kümneaastase ettevalmistuse vili. Arvustab katoliku preester isa Pedro Cervio.
„Ma ei omistanud [Orléansi] neitsile ühtki tegu, mis poleks rangelt ajalooline, ega pannud talle suhu ainsatki lauset, mida ta poleks ise öelnud,“ kirjutab Twain tagasivaates. Ometi on tegemist romaaniga, mitte ajalookäsitlusega. Siiski kumab tekstist läbi sügav imetlus, mida autor – tunnustatud religioosne skeptik – tundis selle katoliku pühaku vastu. Twain läks koguni nii kaugele, et nimetas „Ma võitlesin koos Jeanne d’Arciga“ oma lemmikteoseks kõigi kirjutatute seas: „Ma kirjutasin selle raamatu armastusest, mitte raha pärast,“ tunnistab ta oma autobiograafias.
Raamat jaguneb kolmeks osaks. See algab Jeanne’i kujutamisega lihtsa talutüdrukuna, kes elab rahulikus Domrémy külas Prantsusmaal, mida laastab verine Saja-aastane sõda. Õigusjärgne kuningas Charles VII ei suuda enam otsustavalt tegutseda. Selles olukorras hakkab Jumal Jeanne’iga rääkima. „Häälte“ juhatusel astub ta kuninga ette sõnumiga, mis on ühtaegu hämmastav ja julge: Jumal on ta läkitanud Prantsusmaad päästma.
Teises osas saavad inglise väed Jeanne’i juhtimisel üksteise järel lüüa. Hoolimata vastuseisust omaenda väejuhtide poolt võimaldavad tema strateegiline vaist, otsusekindlus ja moraalne autoriteet ületada kõik takistused. Veendununa Jumala abis sööstab ta vapralt lahingusse, kaotamata sealjuures midagi oma tärkavast naiselikkusest ega isiklikust õrnusest. Tema missioon saavutab eesmärgi siis, kui Charles VII kroonitakse viimaks Reimsis.
Just sel hetkel hakkab Jeanne’i täht kustuma. Vangi langenuna ja vaenlastele välja antuna – pärast seda, kui kuningas, kelle ta oli aidanud troonile, ta hülgab – seisab ta raamatu kolmandas osas silmitsi sügavalt ebaõiglase kohtuprotsessi ja märtrisurmaga. Nõiduses süüdistatuna vastab ta kohtunike kavalatele küsimustele selguse ja rahuga.
Eriti tuntud on tema vastus küsimusele: „Kas sa oled Jumala silmis ilma raske patuta?“
Jeanne vastas sellele: „Kui ma ei ole Jumala silmis raske patuta, siis palun, et Ta mulle andestaks; kui ma olen, siis palun, et Jumal ei laseks mul pattu teha.“
Lõpuks, petetuna vale ülestunnistusele alla kirjutama, mõistetakse ta surma ja põletatakse tuleriidal 30. mail 1431.
Jeanne’i kujust tõusevad esile kaks peamist joont. Esimene on tema vankumatu veendumus, et ta täidab jumalikku missiooni. Tema osalemine sõjas ei tulene vägivallaihalusest ega võimuihast, vaid sügavast usust, et Jumal soovis Prantsusmaad prantslastele ja Inglismaad inglastele ning et tema rahva vabastamine kuulus talle antud ülesande hulka. See missioon hõlmas ka arusaamatust, kannatusi ja teadmist, et teda ootab vägivaldne surm – ent ometi Jeanne ei tõrkunud ega taganenud. Just selle radikaalse valmisolekul sai Jumal tema kaudu tegutseda.
On õigustatud küsida – arvestades sündmusi, mis vähem kui sajand hiljem viisid keskaegse kristlaskonna kokkuvarisemiseni –, mis oleks juhtunud, kui Prantsusmaa oleks jäänud lõplikult Inglise võimu alla. Ettehooldus toimib salapärastel viisidel, mida suudame sageli mõista alles tagantjärele.
Teine omadus, mis on eriti kõnekas meie aja jaoks, on Jeanne’i austus ilmaliku ja kirikliku autoriteedi vastu. Selles mõttes ei ole tema tegevus vastuolus kuulekusega: kuuletumine ei tähenda passiivsust ega mugandumist, vaid aktiivset truudust saadud kutsumusele. Jeanne ei aseta end kunagi kõrgemale autoriteedist, mida ta tunnistab Jumala poolt seatuna. Kui ta peab end kaitsma, teeb ta seda ilma mässuta ja ilma põlguseta kiriku vastu, mida ta sügavalt armastab – isegi kui ta teab, et tema üle mõistavad kohut väärad inimesed. See võibki olla Jeanne’i suurim pärand järeltulevatele põlvedele.
Jeanne d’Arci elu ja surm jätavad meile selge õppetunni. Elame ajastul, mil üheks suurimaks väljakutseks on austus autoriteedi vastu ning kuulekuse tõelise tähenduse mõistmine nii ilmalikus ühiskonnas kui ka kirikus. Lähtudes moodsast arusaamast täielikust autonoomiast, tunneme end sageli pädevana ise otsustama, mis on parim, ning püüame seda teistele peale suruda. Jeanne õpetab meile, et tõe armastamine ja legitiimne kuulekus ei ole omavahel vastuolus. Tema elu on kutse tõelisele Jumala järgimisele – sellisele, mis võimaldab tegutseda sisemise kindlusega, ilma upsakuse ja vägivallata, austuse ja rõõmuga.
Lõppkokkuvõttes teab see, kes tõeliselt tunneb tõde, et tal ei ole vaja seda jõuga kehtestada ega dialoogi vältida. Tõde kehtestab end lõpuks ise. Meie oleme vaid tõe kaastöölised.
***
Katkend raamatust Mark Twain “Ma võitlesin koos Jeanne d’Arciga”, II osa 6. peatükk; Kirjastus Gallus, 2024.
Vaiksel häälel peetud vestlus Jeanne´i ja kuninga vahel oli pikk ja tõsine. Me ei kuulnud, kuid meil olid silmad ja me nägime selle mõjusid; ja peagi märkasime meie ja ülejäänud kohalviibijad ühte meeldejäävat ja silmatorkavat tagajärge, mille mõned pealtnägijad on talletanud oma mälestustesse, ajalookirjutistesse ja rehabilitatsiooniprotsessi tunnistustesse, sest kõik teadsid, et see omab suurt tähendust, kuid tol ajal ei teadnud loomulikult keegi, mis mõte sellel oli. Sest äkitselt nägime, kuidas kuningas vabanes oma ükskõiksest suhtumisest ja ajas ennast sirgu nagu mees ja näis samal ajal olevat ülimalt üllatunud. Tundus, nagu oleks Jeanne öelnud talle midagi liiga imelist, et seda uskuda, kuid mis ometigi tõstis tuju ja mida sai rõõmuga vastu võtta.
Meil võttis selle vestluse saladuse väljaselgitamine kaua aega, kuid nüüd me teame seda ja kogu maailma teab. Nagu kõigist ajalooraamatutest võib lugeda, oli osa sellest kõnelusest järgmine. Nõutu kuningas palus Jeanne´lt tunnustähte. Ta tahtis uskuda temasse, tema missiooni ja sellesse, et tema Hääled olid üleloomulikud ja varustatud surelike eest varjatud teadmistega, aga kuidas ta saaks seda teha, kui need Hääled ei suuda täiesti vettpidaval viisil tõestada oma väidete õigsust? Just siis ütles Jeanne:
„Ma annan teile tunnusmärgi ja te ei kahtle enam. Teie südames on salajane mure, millest te ei räägi kellelegi – kahtlus, mis kahandab teie julgust ja sunnib teid unistama kõigest loobumisest ja oma riigist põgenemisest. Selle lühikese aja jooksul olete oma hinges palvetanud, et Jumal oma armulikkuses selle kahtluse kõrvaldaks, isegi kui see näitaks teile, et teil pole õigust kuningavõimule.“
Just see hämmastas kuningat, sest kõik oli nii, nagu ta oli öelnud: see palve oli tema hinge saladus ja mitte keegi peale Jumala ei võinud seda teada. Seega ta ütles:
„Märk on piisav. Nüüd ma tean, et need Hääled on Jumalast. Nad on selles küsimuses tõtt rääkinud. Kui nad on midagi rohkemat rääkinud, ütle mulle ja ma usun.“
„Nad on selle kahtluse kõrvaldanud ja ma edastan nende endi sõnad, mis on järgmised: Teie olete oma kuningast isa seaduslik pärija ja Prantsusmaa tõeline pärija. Jumal on seda öelnud. Nüüd ajage püsti oma pea ja ärge kahelge enam, vaid andke mulle sõdurid ja laske mul minna oma ülesannet täitma.“
- https://kirjastusgallus.ee/store/maailma_avardavad_raamatud/mark-twain/ ↩︎