Isaac Asimov, üks ulmekirjanduse “suurest kolmikust”, oli “läbi ja lõhki” ateist, kes “kahtlustas nii tugevalt, et Jumalat ei eksisteeri”, et ei pidanud vajalikuks tema mitteeksisteerimise tõestamisele aega raisata. Ta tõotas, et kui tema lapsed peaksid usklikuks hakkama, prooviks ta neid ümber veenda sama innukalt nagu suitsetamise või mõne muu keha ja meelt kahjustava harjumuse puhul. Asimov kinnitas, et soovib oma raamatutes religiooni täielikult ignoreerida.
Tema kõige kuulsam teos on “Asum”, kus ta minu hinnangul maadleb usuküsimustega nagu varjudega pimedas toas, mida ta ei taha valgustada. Ma ei ole Asimovi ekspert ega soovi väita, et näen suurmehe sisse või mõistan teda paremini, kui ta ise end mõistis. Ometi mõjusid teatud osad “Asumist” – raamatust, mis käsitleb inimkonna saatust tähtedevaheliste reiside ajastul – mulle kui kauge kaja usuküsimustega maadlemisest; heitlusest, mis pole ka mulle endale võõras. Soovin neid tähelepanekuid jagada, kirjutab PhD Heido Trofimov, Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi teadur.
Religiooni kujutamine “Asumis”
Kui Asimov ütles, et ta soovib oma raamatutes religiooni täiesti ignoreerida, lisas ta juurde: välja arvatud siis, kui ma absoluutselt pean. Ning “Asumis” ta pidi, sest süžee oli teadlikult modelleeritud Rooma impeeriumi (mida asendab raamatus Galaktika impeerium) langemise ja sellele järgnenud “pimedate sajandite” järgi. “Pimedal keskajal” aitasid tuld alal hoida religioossed ordud.
Seega ei leia religioon “Asumis” mitte ainult otsest mainimist, vaid terve alamsüžee keerleb religiooni ümber. Siin ei tundu esiti, nagu võiks raamatu autoril olla usu suhtes mingit kaksipidi mõtlemist. Asumi religioon on kristlikku žargooni kasutav paganlus. Tegu on teadlikult konstrueeritud müstikaga masside manipuleerimiseks eesmärgiga mõjutada rahvast tehnikat omaks võtma. Eliit teab, et religioon on mõttetus, ega vaeva end sellega. Uskumine jääb masside osaks, kes teadusest midagi aru ei saa.
Asimov tunnistas, et olles küll üles kasvanud juudina, on kristlus ainus religioon, millest ta “natukene midagi teab”, ning seega meenutavad kõik tema teostes kirjeldatud religioonid ähmaselt kristlust. Aga arvates end kirjeldavat ähmaselt kristlikku religiooni, kirjeldas ta tegelikult puhast paganlust.
Mis eristab paganlust ning kristlust? Välja võiks tuua mitmeid asjaolusid, aga siinkohal tahan rõhutada ühte: kristluses on universumi looja samastatud moraaliseaduse allikaga. See, kes on meid loonud, on seesama, kelle ees me peame vastust andma oma pattude pärast. See ei ole maailma religioonide seas sugugi nii tavapärane. Seejuures õpetab kristlus, et Jumal on universumi loojana kõikvõimas – ta mitte lihtsalt ei eksisteeri, vaid ta on eksisteerimine, olemine ise – ning moraaliseaduse allikana ei ole ta mitte lihtsalt hea ja armastav Jumal, vaid headus ja armastus ise. Ning see Jumal on lõpmatu ja piirideta.
Paganlus ei tunne selliselt defineeritud Jumalat; enamasti on nendes religioonides mitmeid jumalaid, kes seega peavad üksteisest kuidagi erinema, mis tähendab, et ükski neist ei saa olla lõpmatu, sest ei saa olemas olla mitut erinevat lõpmatust. Paganluse jumalad võivad olla vägevad, aga üksnes sel moel, nagu kangelane võib olla vägev – mitte kõigeväeline, vaid mõne spetsiifilise ala (nt mere) valitseja. Ning paganad ei pruukinud uskuda, et nende jumalad oleksid kuigi head või armastavad – pigem olid nad üsna meelevaldsed tegelased, kellele tuli teatud kindlate rituaalide ja ohvritega meele järgi olla, et saada vastutasuks mingeid ande. Eetika ja religioon olid seotud üksnes lõdvalt, kui üldse.
Ma arvan, et need kaks kontseptsiooni on fundamentaalselt erinevad, kusjuures esimene on ratsionaalsete argumentide varal palju paremini kaitstav kui teine. Aga Asimov ei ole nõus neil isegi vahet tegema. Asumi religioon, mis on tulemusele orienteeritud rituaal ning kus kummardatakse kedagi kohalikku jumalust nimega “Galaktika vaim”, kuulub kindlasti paganluse hulka. Samas on selles religioonis kristliku kiriku hierarhia ja struktuur (preestrid, piiskopid), kes räägivad pattude lunastamisest, hinge päästmisest ja iroonilisel kombel ka paganate pööramisest. Need asjad ei kuulu loomupäraselt kokku ning religioon, milles puudub sisemine koherentsus – ning enamgi veel, mis eeldab jüngrite ignorantsust – ei saaks päris maailmas kuigi edukas olla.
Muidugi on religioon “Asumis” üksnes süžeeline vahend; aga sellise vahendi saab luua inimene, kes on religiooni kohta näinud kõige rohkem ehk mõnda meemi. Ilmselt on Asimovi meelest kõik religioonid ebakoherentsed ja kõik usklikud lihtsalt ignorantsed ning erisused, mis mina välja tõin, seega juuksekarva lõhkiajamine. Kasvõi lühike ekskurss religiooni filosoofiasse ja ajalukku võiks teda ümber veenda. Aga ma räägin sellest just seetõttu, et Asimov ei olnud rumal inimene: tema IQ olevat küündinud 160-ni. Ta ei kirjutanud rumalusi sellepärast, nagu ta poleks paremini osanud.
Selles on minu jaoks mingi veider vastuolu. See viis mu mõtted hüpoteesi juurde, et Asimov vältis teadlikult religiooni kohta midagi rohkemat teada saamast. Sest sisemiselt ta juba maadles Jumalaga ega soovinud talle rohkem laskemoona võimaldada.
“Asum” ei ole ainus allikas, mis sellist hüpoteesi võiks toetada. Oma autobiograafias mõtiskles Asimov selle üle, millisesse Jumalasse ta tahaks uskuda, kui ta vaid ei oleks ateist, ning miks ta ei usu põrgu olemasolu. See on üsna palju mõtlemist religiooni kohta inimese poolt, kes väidab end religiooni sama tõsiselt võtvat kui kreeka mütoloogiat. Samuti kerkib religioon tema töödes üllatavalt tihti esile inimese kohta, kes väitis end soovivat religiooni oma raamatutes täielikult ignoreerida. Mööndavalt näitavad tema kommentaarid religiooni kohta üksnes pealiskaudset mõtlemist ja soovimatust küsimusse süveneda – aga nähtavasti ka suutmatust sellest täielikult loobuda, sest religioon kerkis ikkagi ikka ja jälle mõtteisse.
See meenutab mulle ühe teise ateisti kirjeldust ajast enne tema pöördumist, mil ta arvas, et religioon on nii tobe, et selle ümberlükkamine võib toimuda hobi korras, kuid tunnistas samas: “Enamasti ei tahtnud ma selle peale üldse mõelda. Mil iganes Jumala teema esile kerkis, kohkus midagi sügaval minu sees tagasi.”
Kosmilisest tühjusest
Järgmine aspekt, mis tõi mu silme ette Asimovi alateadliku maadlemise usuga, nõuab natuke pikemat sissejuhatust.
Universumi suuruse ja vanuse kirjeldamiseks piisab öelda, et me ei suuda seda hoomata. Maailmaruumi tühjuse kohta võib öelda, et absoluutne enamus sellest on miljard korda miljard korda miljard korda hõredam kui kõige tühjem vaakum, mida teadlased on maapealsetes laborites võimelised saavutama.
See on mõne inimese arvates argument Jumala eksisteerimise vastu. Maailmaruum ei meenuta millegi poolest inimese jaoks loodud kodu. Kui Jumala plaan oli luua inimene ja maa, kus ta saaks elada, siis milleks kogu see ääretu tühjus tema ümber?
Mulle meenub siinkohal see, mida Frank Sheed ütles inimeste kohta, kelle intellekti jaoks on vastuvõetamatu idee isikulisest Jumalast, kuna see olevat antropomorfne ehk Jumala vähendamine inimese mõõtkavasse. Tegelikult, arvas Sheed, ei võitle nad Jumalat käsitledes filosoofilise isikulisuse mõiste vastu, vaid “väärika habemega mehe” vastu, kelle kujutluspilti nad ei suuda peast välja heita, kui proovivad Jumalast isikuna mõelda. Kui nad mõtleksid natuke sügavamalt, saaksid nad aru, et isiku mõistes kui sellises ei ole midagi antropomorfset ega piiravat.
Sarnane kujutlusvõime defitsiit näib mängus olevat nende puhul, kelle meelest jutt Jumala loodud universumist on mõttetus, kuna Maa ei ole ju universumi keskpunkt ja universum ei lõppegi puulatvadest pisut kõrgemal ära. Ma vastaksin selle peale, et juba “pimedal keskajal” teati, et Maa suurus kahaneb ülejäänud maailmaruumiga võrreldes punktiks, aga see ei takistanud mitmetel ajaloo suurimatel mõtlejatel uskumast kristlikku Jumalat. Ainult kaasaegne mõistus laseb end suurusest jahmatada. Metafüüsilises mõttes võib kogu universum olla vaid taustaks Maale.
Filosoof Edward Feser palub meil ette kujutada tohutut liivavälja, mille keskel seisab üksainus väike kaktus. Oleks absurdne arvata, et see väli peab olema oma olemuselt huvipakkuvam kui kaktus ainult seetõttu, et see on suurem. Samamoodi, ütleb ta, on enamikku universumist moodustav elutu aine vähem tähenduslik kui üksainus inimmeel.
Universumi suurus, vanus ja suhteline tühjus ei ole seega eo ipso uskliku inimese jaoks probleem. Aga kas see võib olla probleem ateisti jaoks? Jennifer Fulwiler, endine ateist, kirjeldab, millist probleemi tema selles nägi: “Üks asjadest, milles ma enda kaasateistidest erinesin, oli arusaam tähendusest. Teised ateistid, keda ma teadsin, näisid tundvat, et elu on mõtet täis, kuigi me ei ole midagi muud kui keemilised reaktsioonid. Mina ei jõudnud kunagi sinnani. Tegelikult tundus terve see mõtteliin mulle ebateaduslik ning intellektuaalselt päris ebaaus. Kui kõik, mida me peame kangelaslikuks ja auväärseks, ja kõigi suurte inimsaavutuste tähendus on taandatav inimajus tulistavatele neuronitele, siis on kõige selle saatuseks surmaga lõppeda. Ning arvestades, et terve homo sapiens’i maa peal veedetud aeg ei oleks 5 miljardi aasta vanuse universumi radaripildis isegi piuksatus, näis narr teeselda, et ühe suvalise organismi kuuskümmend midagi eluaastat ühel planeedil triljonitest on midagi erilist.”
“Asumis” kujutatakse ette tulevikku, kus kvintiljonid inimesed elavad 20 miljonil erineval planeedil – täites küll üksnes Linnutee galaktika, mitte tervet universumit. Samuti rändab Asimovi lugu läbi sajandite, tutvustades meile mitukümmet eri tegelast eri ajastutel. Siin on mingi kaja äsja arutatud ideedest. Siin võiks näha katset suurendada inimkonna mõõtkava nii, et see natukenegi läheneks universumi mõõtkavale; näidata, et inimkond ei ole vaid ajutine säde lõpmatus pimeduses, ning kinnitada selle eksistentsi kosmiliste mastaapide taustal.
Aga veel üks aspekt. Asimovi kvintiljonid inimesed moodustavad kultuuriliselt ühtse massi, kes meenutavad eelmise sajandi keskpaiga ameeriklasi. See pole etteheide raamatule – ilmselt oli see ainus viis teost loetavaks teha. Kuid kui proovime seda tulevikku realistlikult ette kujutada, mõistame kiiresti, kui kaugel see reaalsusest on. Raamatus räägivad need kvintiljonid enam-vähem sama ühiskeelt, ehkki esineb ka kangeid murrakuid. Maapealsest kogemusest teame, et murrakud tekivad juba suurlinnade eri osades. Kui kvintiljonid inimesed elavad 20 miljonil eri planeedil, pole küsimus selles, kas nad üksteisest aru saavad – muidugi mitte –, vaid pigem selles, kas nad suudavad jääda üheks liigiks.
Asimov seega küll suurendab inimkonna mõõtkava, aga see, mida ta suurendab, on see, mis on tema enda südamele kõige lähedasem – tema enda kodune kultuur. Tegelikkuses on see suurendatud inimkond täpselt samasugune nagu ta oli pisemana. Seegi näib mulle teatud kajana sellest sisemisest heitlusest, mida Jennifer Fulwiler ateistina koges: “Ma andsin endale aru, et elu on mõttetu, kuid ikkagi käitusin nii, nagu minu enda elul oleks mõte.”
Asimovi hiiglaslik inimkond ei lahenda seda sisemist ebakõla, vaid pigem paljastab selle: kosmiline mõõde ei kaota inimvaimu vajadust tähenduse järele.
Prohvet Seldon ja psühhoajalugu
Kui religiooni otsene mainimine toimub „Asumis“ üksnes iroonilise varjundiga, leidub seal siiski üks teine religioon, mida võetakse absoluutselt tõsiselt ning mis on tegelikult terve raamatu mõte. Selleks on „psühhoajalugu“ ja tema „prohvet“ Seldon.
Psühhoajalugu on tuleviku ennustamine matemaatilis-statistiliste meetoditega. See teooria välistab üksikisiku tuleviku ennustamise, aga piisavalt suure inimeste arvu korral väidab ta suutvat ennustada ühiskonna kui sellise arengut. Soositud analoogia on nähtavasti gaaside kineetiline teooria, mis ei tegele üksikute molekulide trajektooridega, aga suudab siiski rahuldavalt kirjeldada tervikuga toimuvaid muutuseid mingitel tingimustel.
Selle teooria viis täiuseni Hari Seldon, kes ennustab ette Galaktikaimpeeriumi peatset mandumist ja lagunemist ning sellele järgnevat kolmekümne tuhande aasta pikkust anarhia perioodi. Hari Seldon töötab välja plaani, Asumi nimelise maailma rajamise, mis aitaks selle perioodi kahe impeeriumi vahel lühendada vaid tuhandele aastale.
Ma ütleksin, et psühhoajaloo ebakõla on kohe „Asumi“ esimestel lehekülgedel kõigile vaatamiseks välja pandud, ehkki vähesed sellele tähelepanu pööravad. Interreegnumi lühendamine kolmekümnelt tuhandelt aastalt tuhandele on ühiskonna mõttes tohutu muutus, mille väidetavalt kutsub esile üksainus inimene (või igal juhul väga väike grupp inimesi), kelle enda saatus olevat täiesti etteennustamatu. Aga kui täiesti etteennustamatu saatusega osa võib esile kutsuda nii pöördelise muutuse tervikus, siis kahtlemata on ka terviku saatus ikkagi etteennustamatu.
Asumi ajalugu üksnes joonib selle vastuolu alla, kui väidetavalt pöördumatult etteennustatud sündmused saavad teoks tänu kangelaslikele, erakordsetele liidritele, kes juhtusid õigel ajal õiges kohas olema.
See ei ole debatt vaba tahte üle (mille olemasolu Asimovi psühhoajaloolased eksplitsiitselt kinnitavad). Aga see on huvitav versioon ajaloo filosoofiast. Ning see filosoofia nõustub kristlusega selles osas, et ajalool on suund ja mõte. Jumaliku ettehoolduse asemel on lihtsalt tegu tehislikult konstrueeritud matemaatilise tõenäosusega – midagi, mis sobib „läbi ja lõhki“ ateistile nagu Asimov.
Aga siin on peidus iroonia. Asimov paneb oma „psühhoajaloo“ töötama, kuna süžee seda nõuab. See on justkui ütluse „Kui inimene teeb plaane, siis Jumal naerab“ ümberpööramine – inimene teeb plaane, ning Jumal aitab need lõpuni viia, kuna „psühhoajalugu“ seda kindlasti ei tee. Asum demonstreerib, kuidas ajalugu teevad indiviidid, kes suudavad õigel hetkel vajalikke voorusi ilmutada. Seega, ajalugu on müsteerium. „Psühhoajalugu“ on katse müsteerium ära seletada, mis päris maailmast vaadates kuigi hästi ei õnnestu.
Statistiline mehaanika töötab seepärast, et me eeldame, et pole olemas mitte ühtegi nii erilist molekuli, mis suudaks terve süsteemi pea peale pöörata. Seega Hari Seldon ei ole süsteemi suhtes molekul, vaid pigem nagu insener – keegi, kes asub ise süsteemist väljaspool ja juhib seda, pannes paika mingid alg- ja piirtingimused, mille korral süsteem teatud tõenäosusega voolab nagu jõgi kindlas sängis. Aga tegelikkuses on Hari Seldon lihtsalt üks molekul teiste seas. Ta ei ole mingi mutant. Ning kui iga molekul süsteemis võib potentsiaalselt osutuda inseneriks, kelle tahtmised on etteaimamatud, siis on ka süsteemi enda tulevik etteaimamatu.
Sellele vaatamata fantaseerib Asimov kellestki, kes justkui ajaloost väljaspool või selle kohal seisab ja seda nähtamatu käega juhib. Ning talle sobib selleks ükskõik kes peale Jumala. Hari Seldon on üksnes esimese kahe raamatu vaieldamatu kangelane. Siis selgub, et tema plaan oli vaid algatus, mille täiustamise ja täideviimise eest pidi seisma Teine Asum – müstiliste võimetega psühholoogide kogukond, kes varjust kogu aeg niite tõmbab.
Teisel Asumil ja Jumalal on ühist nii palju, et mõlema olemasolu suhtes ollakse skeptilised. „Ainult olematu saab end nii hoolikalt peidus hoida,“ ütleb üks tegelastest. „Tundmatut saab alati lihtsalt üliinimlikkuse ja asjasse sekkuva jõuga seletada,“ teatab teine skeptik. „Rahvast ei pane ainsa hetkega loobuma millestki, mida ta on kogu aeg uskunud, nii et see müüt osutus väga kasulikuks. Aga Teist Asumit ei ole olemas ega ole ka kunagi olnud.“
Teine Asum siiski oli olemas, aga tema avastamisega saladused ei lõppe. „Asum“ on justkui pööratud matrjoška, kus iga kord, kui saladusest suudetakse näiliselt välja murda, avastatakse, et tegelikult asutakse mingi veel suurema saladuse sees. Ja nii selgub, et ka Teine Asum üksnes arvas end Galaktikat juhtivat, aga temagi oli lõpuks vaid marionett mängus, mida juhtis keegi teine. See keegi teine, selgub hiljem, oli omakorda kellegi kolmanda poolt teadlikult konstrueeritud oma osa mängima.
Siin turgatas mulle pähe analoog Aristotele „liikumatu liigutajaga“. Aristoteles küsis: mis paneb kõik asjad maailmas liikuma või muutuma? Tema arvates ei saa olla lõputut põhjuste ja tagajärgede ahelat – kus üks asi paneb teise liikuma, see omakorda kolmanda jne. Et liikumine ja muutus maailmas oleks üldse võimalik, peab selle ahela alguses olema mingi “põhjus” või “algallikas”, mis ise ei ole liikumise või muutuse poolt põhjustatud. Asimovi kujutatud lõputu üksteise kaudu ajaloo mõjutajate rida, kus iga järgmine osaline on keegi aina kaugem ja müstilisem, näib mulle kui otsing sellise liikumatu liigutaja järele.
Kõige viimase raamatu kõige viimases lõigus paisatakse õhku vihje, et mängu on sekkunud midagi väljaspool galaktikat ja inimeksistentsi. Mis, selles kontekstis, tähendas tulnukat mõnest teisest galaktikast. See viimaseks jäänud raamat pidi olema sissejuhatuseks järgmisele raamatule, mida Asimov aga kunagi ei kirjutanud, kuna tal puudus loo lõpetamiseks rahuldustpakkuv idee.
Ainult Jumal teab – kui Asimov oleks natukene rohkem pingutanud, oleks ta jõudnud oma viimases raamatus ehk järeldusele, et see, kes lõplikult ajaloo kohal seisab, asub väljaspool mitte üksnes galaktika, vaid universumi enese piire.
Lõpetuseks
„Asumi“ raamatud olid minu jaoks käestpandamatud teosed mõlemal korral, kui ma neid lugesin. Esimesel korral ei olnud minul endal mingit mainimisväärset maailmavaadet. Teisel korral, ligi kakskümmend aastat hiljem, olin usklik. Aga taaslugedes „Asumit“ usklikuna ei olnud mul selle suhtes mitte mingit tõrget või vastumeelsust. Autori maailmavaade on küll selgelt märgatav, ent seda ei suruta peale – teos pole jutlus loo varjus, vaid peamine on lugu ise. Ning see lugu on igati köitev.
Kui aspektid, mis ma selles artiklis välja tõin, mõjusid kui raamatu vastuoludele või puudujääkidele viitamine, siis ei takistanud need lugemise võlu. Pigem oli see minu jaoks osa võlust, et raamat pakkus nii palju mõtteainet.
Minu hüpotees Asimovi alateadlikust heitlusest usuga on kindlasti vaieldav ega pretendeeri absoluutsele tõele. Kui ma ise usuküsimustega maaldesin, tundus mulle, et isegi tobedate poplaulude sõnad pakuvad poolt- või vastuargumente usklikuks hakkamisele, kuigi see oli ilmselt viimane asi autorite mõtetes.
Siiski ei saa välistada, et Asimoviga oli nii. Ning mis puutub tobedatesse poplauludesse – kui me oleme Jumala poolt loodud Teda teenima ja armastama, siis kas me ei peaks eeldama, et absoluutselt kõik selles maailmas tõepoolest kajab kas Tema poolt või vastu, isegi kui see, kes kaja tekitab, sellest ise aru ei saa?
Enda ateismist andis Isaac Asimov teada fanfaarihelide saatel. Aga tema elutöö, või vähemalt tema kuulsaima teose kaja pole minu meelest üldsegi nii ühemõtteliselt selge. Puhaku ta rahus.
