Select Page

12.-14. august 2022 toimus Käsmu külas (Lääne-Virumaal Haljala vallas) traditsiooniline festival Viru Folk. Festival toob igal aastal Käsmu üle kümne tuhande inimese. Kolme päeva jooksul toimuvad kontserdid hommikust õhtuni. Festivali raames pakub Käsmu kogudus igal hommikul ja õhtul „ühispalvuseid“ Taizé lauludega ja kutsub nõnda folgitajaid kiriku uksest sisse astuma.  Festivali raames, nüüd juba kolmandat aastat, kogunesime Käsmu kirikus igal hommikul ja igal õhtul ühispalvusele Taizé lauludega. Sellega kutsusime festivali külastajaid kiriku uksest sisse astuma ja meiega ühinema. Palvused on osa festivali kavast ja ka korraldajatel on suur rõõm selle üle.

Ühispalvus on Taizé vennaskonnas loodud palvestiil. Osalemine ei eelda usulist kuuluvust ega eelista kindlat usutunnistust, kõik on oodatud. Meie eesmärk on, et kõik tunneks end hästi ning kelleltki ei oodata selgitust, miks tuldi. Lapsed võivad palvuse ajal mängida, joonistada ning olla lihtsalt lapsed. Ühispalvus kestab reeglina 45 minutit, mille ajal on peamine väljendusviis laulmine ning sõnalisel osal on väiksem roll. Keskpunktiks on lühike lugemine Piiblist ilma jutluseta. Peale piibli lugemist peetakse vaikusehetke, mis kestab 5-10 minutit, andes võimaluse mõtisklusteks ja sisekaemuseks.

Sel aastal elasid juba 40 Taizé sõpra keset Viru Folgi möllu terve nädalavahetuse koos usalduse palverännaku vaimus. Osalejad olid tulnud Tallinnast, Kuressaarest, Pärnust ja Tartust.

Samas ei ole festival meie peamine eesmärk. See nädalavahetus oli üks peatus Taizé vennaskonna algatud usalduse palverännakus. Viru Folk on minu teada ainus võimalus Eestis, kus saab mitu päeva järjest selles vaimus elada. See mõjus osalejatele veidi nagu külaskäik Taizésse. See on juba hoopis midagi muud kui kord nädalas ühispalvusel osalemine ning seejärel kiire kojuminek.

Eelkõige saime olla Käsmu kirikus ühispalvuste „esinejad“: meie lihtne kohalolek aitas inimesi, kellele palvetamine ja kirik on ehk harjumatud. Nii aitasime ja teenisime kohalikku kogudust ja Viru Folgile tulnuid. Teisi teenides saime ise kastetud. Igaüks tuli siia oma rõõmude, murede, küsimuste ja kahtlustega. Saime neid omavahel jagada, kedagi teist julgustada, leidsime loovaid lahendusi enda ees seisvatele ülesannetele.

Festivali tõttu tekib tahtmatult ootus, et tegemist on kontserdiga. Kuid meie eesmärk ei ole esineda, vaid koos lauldes palvetada. Kui see kõlab ka ilusti, siis seda parem, aga muusika on siiski vaid kõrvalnähtus. Kirikuisa Augustinus on öelnud: „Kes laulab, see palvetab kahekordselt“. Sellepärast lauldakse Taizés palju. Aga pangem tähele: usumees ütleb „kes laulab“ ja mitte „kes kuulab pealt, kuidas teised laulavad“. Sellepärast julgustame isegi neid, kes ei pea end lauljaks: „Proovi kaasa laulda kasvõi nii, et jorised tagasihoidlikult rütmis kaasa.“

Kõige rohkem meeldis, et me olime väga erinevad. Siin istusid vaktsineeritud koos antivakseritega ja ka Ukraina sõja teemal oli meil erinevaid arvamusi. Meie hulgas oli protestante, katoliiklasi, õigeusulisi ja ristimata inimesi. Seal kirikupõrandal istusid teoloogide kõrval poisikesed, kellest mõni ei oskagi veel Meieisa palvet. Mõned meist naudivad 45 minutist palvust kogu südamest ja mõned loevad minuteid palvuse lõpuni. Mõned naudivad vahel alkoholi tarbimist ja mõned peavad seda suureks patuks. Mõnele meeldis paganliku metalbändi kontsert ja mõni teine raputas selle peale pead.

Enamus meist osales ka ühistel söömaaegadel. Meil oli ühiskassa, mille eest ostsime toidukaubad, et ühiselt toitu valmistada. Meil puudus kokk, mispärast juhtus näiteks, et inimesed jõudsid näljastena kohale, kuid söök polnud veel valmis. Siis aitasid kõik oma võimaluste piires sööki valmistada. Kristlased teevad samuti vigu nagu mittekristlased, kuid nad andestavad – teoreetiliselt – kergemini, kui keegi eksib nende vastu.

Järelkaja:

Luc Saffre