Agressioon
Venemaa agressioonis Ukraina vastu on üheks osapooleks ka Moskva ja kogu Venemaa patriarh Kirill ja tema kirik. Mitmel moel. Moskva patriarhaat on võtnud oma kanooniliseks territooriumiks niihästi Venemaa kui ka Ukraina. Patriarhaadi kogudustest, vaimulikest ja usklikest asub ca kolmandik Ukrainas. Kui riigid on sõjas, siis tõmmatakse sõtta ühe ja sama kiriku liikmed. Sõjaolukorras, rünnakul, kaitses või vasturünnakul seisab ühe ja sama kiriku rahvas teineteise vastas ja on sunnitud üksteist tapma. Enesestmõistetav, et preester palub Jumala kaitset oma koguduse sõdurile enne lahingusse minekut. Groteskne, et mõlemal pool rindejoont on sõdurite mõtteis: „Gott mit uns.“
Keda õnnistab patriarh? Alates Venemaa sõjategevusest Ukrainas 24. veebruaril 2022 ja juba enne seda on patriarh Kirill edastanud kahesugust sõnumit. Esimene sõnum räägib rahupidamise tähtsusest ja vaenupoolte leppimisest.
Seesuguseid avaldusi on tehtud juba alates 2016. aastast, kui paavst Franciscus ja patriarh Kirill kohtusid Kuubal. Nad väljendasid kurbust konflikti üle Ida-Ukrainas ja kirjutasid ühisavalduses (12.02.2016): „Vaenutegevus Ukrainas on juba nõudnud hulga ohvreid, löönud arvutuid haavu tsiviilelanikele ja paisanud ühiskonna tõsisesse majanduslikku ning humanitaarkriisi. Me kutsume kõiki konflikti osapooli üles mõistlikkusele, sotsiaalsele solidaarsusele ja tegutsemisele rahu nimel. Kutsume meie kirikuid Ukrainas tegema pingutusi ühiskondliku koostöövaimu saavutamise nimel, hoiduma laskumisest vastasseisu ja konflikti süvenemisele kaasa aitamast.“ Sedasama kordasid paavst ja patriarh videokohtumisel 16. märtsil 2022. Paavst deklareeris ja patriarh nõustus: „Me oleme karjased ühele ja samale pühale rahvale, kes usub Jumalasse, Kolmainusse, Jumalaemasse … Just seetõttu peame koos püüdlema rahu poole ja aitama neid, kes kannatavad; otsima rahu saavutamise teed, et lõppeks tulistamine.“
Patriarhi teine sõnum on aga poole valimisest ja esindamisest. Tema jäägitu toetus kuulub ühele osale oma kogudusest, sellele, mis jääb Ukrainast itta. Kui paavst Franciscus taunib sõjapidamist ja tapmist ning mida aeg edasi, seda selgemalt nõuab Ukrainas relvade mahapanemist mõlemal poolel, siis erinevalt paavstist innustab patriarh oma sõjamehi jätkama. Ka siin teeb aeg oma töö ja profileerib sõnaseadmist. Patriarh on korduvalt ja üha selgemalt tõstnud esile Venemaa sõjategevuse religioosse dimensiooni. Veel 23. veebruaril sarnanes sõnum antiikse tarkusega „kui tahad rahu, valmistu sõjaks“, milleks patriarh soovitas Venemaa armeel õppida kasutama kõrgtehnoloogilist relvastust.[i] Kui sõda pääses valla, lisandus juhis selle kohta, kelle vastu tuleb relvi kasutada.
Nagu juba teada, on üksteise järel esitatud kaks vaenlase kuvandit. Esimene vaenlane on õigest kristlikust usust äralangenud ukrainlane, teine vaenlane on lääne maailm. Sõja algul sõditigi ukrainlastega, et neid vabastada eksitusest, sõja ägenedes aga pole enam juttu ukrainlastest, vaid sõjast läänemaailma vastu, kuigi lahinguid peetakse hetkel veel Ukraina territooriumil. Patriarhi ja tema kontori nägemuses on tegemist ususõjaga (vt Priit Rohtmetsa ülevaateartiklit[ii]). 6. märtsi kõnes nimetas patriarh sõda Ukrainas seismiseks „Jumala tõe poolel“ patuste „maailmajõudude“ vastu (korduvad terminid on „Donbassi õigeusklikud“ ja „geiparaad“). On alanud ristisõda, milles saab olla ainult üks õige pool, Jumala tõe pool. 10. aprillil kutsus patriarh koonduma isamaa ja riigivõimu ümber sise- ja välisvaenlaste vastu. Neid väljaütlemisi, mis looritatud vagade evangeeliumi tekstidega, saab lugeda kiriku kodulehel.[iii]
Jumalaema võetakse appi, nii nagu ristisõdade aegu ikka. 24. veebruaril pani patriarh Kirill vene ja ukraina rahvad Jumalaema kaitse alla. 13. märtsil kinkis patriarh Venemaa Rahvuskaardi (Росгвардия) relvajõudude peaülemale Viktor Zolotovile imettegeva Jumalaema ikooni, et see ikoon paigutada rahvuskaardi peakirikusse Kubinkas. See on sama ikoon, mille kaitse all olid vene sõdurid edukad Poola linna Augustowi veerel 1914. aastal, ning peaks ka seekord tooma kiire võidu sõjas Ukraina vastu. Paavst Franciscus ootas kuni märtsikuu paastumaarjapäevani, et omakorda pühendada Venemaa ja Ukraina Neitsi Maarjale Fatima ilmumise alusel. Ukraina usklikud on sääraste žestide peale kehitanud vaid õlgu: kumb Jumalaema on õigluse poolel nende jaoks?
Omaette lugu joonistub välja ka patriarh Kirilli ja Kirikute Maailmanõukogu vahel, mille täieõiguslik liige on Vene Õigeusu Kirik (VÕK) 1961. aastast alates. 2. märtsil kirjutas Kirillile KMNi peasekretäri kohusetäitja, Rumeenia õigeusupreester dr Ioan Sauca, paludes Moskva patriarhil tõsta häält sõja peatamiseks. (KMN läkitas 25. veebruaril president Putinile samasuguse sisuga kirja; kiri oli ühtlasi toetusavaldus Moskva Patriarhaadi Kiievi ja kogu Ukraina metropoliit Onufriuse 24. veebruaril tehtud avaldusele Putini sõja lõpetamiseks.) Vastus Saucale saabus 10. märtsil. Moskva ja kogu Venemaa patriarh seletab, et sõda Ukrainas sai alguse Venemaa ja läänemaailma konfliktist, mis küpses 1990. aastatest. Lisaks sellele kurdab ta, et lääs kavatsevat ukrainlasi (loe: vene vendi) ümber kasvatada, millele annab tuge Konstantinoopoli patriarh.
Nii kasutas patriarh Kirill rahvusvahelist oikumeenilist platvormi, et süüdistada taas lääne tsivilisatsiooni ja selle väärtusi. Kirja lõpus palus patriarh, et Kirikute Maailmanõukogu püsiks erapooletu dialoogi platvormil. Tšehh Pavel Černý, mõjukas persoon KMNis, küsib, kas KMNi siiani pehme toon Venemaa tegude hukkamõistmisel pole tingitud VÕKi jätkuvast mõjust selles oikumeenilises organisatsioonis.[iv] Siiamaani on VÕK saanud ikka oma tahtmise sellega, et tema soovidega mittenõustumise korral ähvardab ta astuda Kirikute Maailmanõukogust välja. Viimati tehti seda 1997. aastal, teades, et maailma kristlik üldsus ei lase raskelt kättevõidetud vennalikul osadusel puruneda.
Süüdistades läänemaailma, süüdistab Vene Õigeusu Kirik ka lääne kirikuid. See on vanast ajast tuntud asi. Kui Kirikute Maailmanõukogu asutati 1948. aastal, pani Nõukogude Liit oma territooriumil paiknevad kirikud, eelkõige aga Vene Õigeusu Kiriku vahendama Nõukogude ideoloogiat. Samal aastal Moskvas toimunud õigeusu kirikute konverentsil kuulutati KMN „kapitalistliku maailma tööriistaks“, paavst “Ameerika imperialismi agendiks“ ja „antikristuse uueks kehastuseks“. Kui VÕK ikkagi astus 1961. aastal KMNi liikmeks, muutus läänevastane retoorika pehmemaks ainult nii palju, et mõjutada KMNi struktuure seestpoolt ja suunata kirikute raha nendesse arengumaadesse ja projektidesse, kus oli Nõukogude Liidul oma huvi. Nõukogude Liidu lagunemise järel üritab VÕK domineerida teiste õigeusu kirikute, sh Konstantinoopoli patriarhi üle, toetades sellega Venemaa majanduslikke ja poliitilisi ambitsioone.
Reaktsioon
Kuidas on patriarhi sõnadele reageeritud? On teada õigeusu preestrite proteste Venemaal, kuid ilmne on see, et protestijad peavad käituma vaikselt ja vagaselt, vastasel juhul neid distsiplineeritaks, nii nagu kiriku- ja riigikorra järgi tavaks on.
Moskva patriarhiga osaduses olev Kiievi ja kogu Ukraina metropoliit Onufrius kuulutas juba 24. veebruaril, et Ukraina suveräänsust ja terviklikkust tuleb kaitsta ning õnnistas Ukraina poole sõjamehi.[v]
Just temalt pärineb võrdlus Kainist, kes kadeduse tõttu tappis venna Aabeli – väljend, mida on seepeale korduvalt kasutatud. 28. veebruaril pöördus metropoliit Onufrius patriarh Kirilli poole, et too mõjutaks Putinit lõpetama sõda Ukraina vastu.[vi]
Üksteise järel teatasid Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kiriku (MPUÕK) piiskopkonnad ja kloostrid, et nad loobuvad jumalikus liturgias nimetamast patriarh Kirilli ja loobuvad temaga sakramentaalsest osadusest, seejuures aga kinnitades oma ustavust metropoliit Onufriusele ning koos temaga paludes Jumala abi Ukraina riigivõimule ja sõjaväele: Sumõ[vii], Rivne, Volodõmõr-Volõnskõi, Žõtomõr, Vinnõtsja jt, kokku 15 piiskopkonda. Kohalikud kogudused pakuvad abi sõjas kannatanutele. Lvivi piiskopkonna eestvedamisel soovitakse kokku kutsuda ülemaaline sinod, et otsustada MPUÕKi lahkumine Vene Õigeusu Kiriku alt ning kuulutada end autokefaalseks.
13. märtsi kõnes pahandas Moskva ja kogu Venemaa patriarh Kirill Ukraina õigeusklikega, et nad süüdistavad teda koostöös „okupantidega“. Ilmselt pole mõtet sõnasõja kõiki pärle üles noppida, sest samal ajal, kui patriarh taunib Ukraina õigeusu kiriku koostööd Ukraina riigiga, kinnitab ta oma kiriku ustavust Venemaa riigijuhile ja tema armeele.
Aprillikuu alguses on Ukraina parlamendisaadikud esitanud kaks eelnõud Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kiriku keelustamiseks ja varade natsionaliseerimiseks Ukraina territooriumil. Siiski ei ole poliitikute seas üksmeelt. Presidendi kantselei nõunik Mihhailo Podoljak soovitab nende sammude osas oodata, sest MPUÕK on ju selgelt distantseerunud patriarh Kirillist.
Kuid ootamata ära, kuidas seab MPUÕK oma suhteid VÕKi ja Ukraina riigiga, on osa kloostreid ja kogudusi juba lahkunud MPUÕKi koosseisust ning kaaluvad nüüd ühinemist kõige suurema õigeusu kirikuga Ukraina territooriumil – Ukraina Õigeusu Kirikuga (UAK, Православна церква України), kes on osaduses Konstantinoopoli patriarhiga. 21. märtsil kinnitas UAK sinod korra, kuidas saab hõlpsasti läheneda ja ühineda selle jurisdiktsiooni alla.
Tõsisemate tagajärgedega rahvusvaheline reaktsioon on järgmine:
13. märtsil avaldasid Kreeka ja teiste maade õigeusu teoloogid deklaratsiooni, millega kuulutasid maailmavaate „Russkii mir“ („Vene maailm“) valeõpetuseks ja hereesiaks, millele toetub Vene Õigeusu Kirik, kuid millega ei saa tõeline õigeusklik nõus olla. Deklaratsiooniga on ühinenud üle tuhande allakirjutanu. Mustandtõlget saab lugeda ajakirjas Kirik & Teoloogia.[viii]
Kirikute Maailmanõukogu kutsus 30. märtsil kokku Ukraina-teemalise istungi ja tegi sellekohase avalduse[ix]. Bossey kohtumisel osales ka EELK peapiiskop Urmas Viilma. Märtsi lõpust alates kuuldub Kirikute Maailmanõukogu liikmeskirikutes üha enam hääli, et nüüd on aeg loobuda Vene Õigeusu Kiriku osalusest nõukogus. KMNi peasekretäri kohusetäitja Ioan Sauca on avalikult teatanud, et seda võimalust kaalutakse täitevkomitee istungil 2022. a juunis. Sauca ise püüab veel päästa, mis võimalik, lootes, et patriarh Kirill teeb kiiresti ja selgelt need avaldused, mida temalt ootab kristlik maailm. VÕKi väljaheitmist Kirikute Maailmanõukogust nõuab valjult Pavel Černý. Tema ettekujutusse ei mahu see, kuidas KMNi 11. peaassambleel 2022. aasta augustis-septembris Karlsruhes istub aukohal VÕKi delegatsioon ja hääletab kaasa või torpedeerib maailma kirikuid põhimõtteliste otsuste langetamisel. Käimasoleva diskussiooni kohta vt siin[x].
Metropoliit Hilarion Alfejevi professuuril Fribourgi ülikoolis Šveitsis on lõpp. See teema oli õhus Ukraina sõja algusest peale, aga kuna ta pole selgesõnaliselt Venemaa tegevust hukka mõistnud, viis ülikooli usuteaduskonna dekaan ähvarduse täide. Metropoliit Hilarioniga seotud seiku väärib tähele panna, sest tegemist on enim tuntud tegelasega Vene Õigeusu Kirikus pärast patriarh Kirilli. Hilarion on VÕKi välissuhete juht Kirilli kingades, ülemaailmse haardega, õppinud ja töötanud lääne ülikoolides, osaleja kõrgetasemelistel oikumeenilistel foorumitel, dirigeerinud paavsti ja metropoliidi kohtumist Kuubal, Kirikute Maailmanõukogu täitev- ja keskkomitee liige jpm. Just seetõttu paistab Fribourgi ülikooli intsident ühe suurema probleemi jäämäe tipuna. Aastakümnetega on venemeelne ja läänevastane õigeusu teoloogia kinnitanud kanda lääne ülikoolides, nende hulgas ka kuulus Collegium Russicum Roomas, Vatikani ida kontakte hoidev õppeasutus, mis on viimasel ajal üha jõuetum tõrjuma Venemaa imperialistliku ideoloogia esindamist õigeusu „sõprade“ läbi. Fribourgi ülikool, lükates välja metropoliit Hilarioni, astus sammu „Russkii miri“ mõjude kahandamiseks teadusmaailmas. Seda tegu võib võrrelda läänemaade üritusega rebida end lahti Vene gaasist.
Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu on löönud lainetama kogu õigeusu maailma. Kirikujuhid kutsuvad üles vaenutegevust lõpetama. Juba sõja esimesel päeval helistas oikumeeniline patriarh Bartholomais Ukraina Õigeusu Kiriku juhile, metropoliit Epifanij Dumenkole ja mõistis hukka „põhjendamatu rünnaku“ Ukraina vastu. Ateena peapiiskop Jerome Liapis, Kreeka Õigeusu Kiriku juht, väljendas oma šokki sõja puhkemise üle ning kinnitas, et on mõtetes ja palvetes oma Ukraina vendadega.
Sõja eest vastutuse nimetamisel on aga erimeelsusi. Kui Rumeenia Õigeusu Kiriku pea patriarh Daniel mõistis hukka „Venemaa poolt algatatud sõja suveräänse ja sõltumatu riigi vastu“, siis patriarh Neofit, Bulgaaria Õigeusu Kiriku pea rääkis „sõjalisest tegevusest kahe vennasrahva vahel“, kes võiksid peatada verevalamise ja lõpetada tüli.
Gruusia Õigeusu Kiriku juht patriarh Ilia II ütles 24. veebruaril, et „Gruusia kibeda kogemuse tõttu me teame, kui oluline on riigi territoriaalne terviklikkus“. Tšehhi ja Slovakkia Õigeusu Kiriku püha sinod teatas 26. veebruaril, et jälgib Ukraina sündmusi „valu ja kurbusega“ ning avaldas kaastunnet kõigile, keda sõjalised operatsioonid otseselt või kaudselt puudutavad. Ameerika Õigeusu Kiriku pea metropoliit Tihhon Mollard kutsus president Putinit lõpetama viivitamatult sõjalised operatsioonid, väljendades seejuures toetust Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kiriku juhile metropoliit Onufriusele ja ka kõigile teistele Ukraina usujuhtidele[xi].
Serbia Õigeusu Kiriku ametlikul veebisaidil antakse teada vaid seda, et Serbia president Aleksandar Vučić oli patriarh Porfirijet teavitanud Serbia valitsuse seisukohast seoses olukorraga Ukrainas. Ühelt poolt tunnustab president Vučić Ukraina territoriaalset terviklikkust, kuid väldib rääkimast venelaste rünnakust või pealetungist.
Täiendus : Kirik & Teoloogia avaldas 22. aprillil tõlke Kirikute Maailmanõukogu järejekordsest kirjast patriarh Kirillile
Ukraina õigeusu kirikute seisust saab lugeda uuemaid selgitusi siit:
https://www.meiekirik.net/index.php/art/2055-kas-ukrainas-on-nueued-juba-kaks-iseseisvat-oigeusukirikut
https://www.err.ee/1608618580/priit-rohtmets-sojaaja-ukraina-aina-segasemaks-muutuv-kirikuelu
Kirja pannud: Ingmar Kurg
[i] http://www.patriarchia.ru/db/text/5903402.html
[ii] https://www.err.ee/1608526780/priit-rohtmets-ukraina-soda-kui-ususoda
[iii] http://www.patriarchia.ru/db/text/5906442.html; http://www.patriarchia.ru/db/text/5915759.html
[iv] https://www.christnet.eu/clanky/6680/ekumena_ve_stinu_politickych_kompromisu.url
[v] https://news.church.ua/2022/02/24/obrashhenie-blazhennejshego-mitropolita-kievskogo-vseya-ukrainy-onufriya-k-vernym-grazhdanam-ukrainy/?lang=ru
[vi] https://news.church.ua/2022/02/28/obrashhenie-svyashhennogo-sinoda-ukrainskoj-pravoslavnoj-cerkvi-ot-28-fevralya-2022-goda/?lang=ru
[vii] (portal-pravoslavie.sumy.ua)
[viii] https://kjt.ee/2022/03/deklaratsioon-vene-maailma-russkii-mir-opetuse-kohta/
[ix] https://www.oikoumene.org/resources/documents/message-from-participants-in-ecumenical-round-table-on-ukraine
[x] https://religionnews.com/2022/04/11/world-council-of-churches-faces-calls-to-expel-russian-orthodox-church/
[xi] Holy Synod – Encyclicals – Statement on war in Ukraine – Orthodox Church in America (oca.org)