25. ja 26. jaanuaril 2022 koguneti üle saja vaimulikuga Nelijärvel taas iga-aastasele konverentsile, kuigi eelmisel aastal tuli vahe sisse. See on vaimulike suurim kokkusaamine: jumalateenistused, palvused, kuulatakse ettekandeid, arutatakse töötubades, pidutsetakse õhtusöögil ja õnnitletakse väärikasse ikka jõudnud vaimulikke. Toimub aasta vaimuliku valimine. Nüüdsel ajal, kui EELKs on palju erinevaid liturgiavorme, uus ja vana ning kümneid vahevariante, on vaimulike ühine jumalateenistus omal moel oikumeenia, kus avastatakse iseenese jaoks midagi uut.
Konverentsi teemaks oli „Hirmust ja armust“. Ettekannetega esinesid Urmas Nõmmik, Arne Hiob, Tanel Meiel, Christoph Wrembek, Tõnu Lehtsaar, Laur Lilleoja, Anti Toplaan. Töötubades räägiti hingehoiust, diakooniast, ühiskonnast, piibliteadustest ja meediast. Peapiiskop Urmas Viilma peaettekanne tegeles hirmudega kirikus – hirm, et astudes samm edasi juhtub midagi tagasipöördumatut ja koos sellega hirm kaotada oma identiteet. Kuidas usaldada end Jumala armu kätte?
Katoliiklik kajastus tuli konverentsil nähtavale mitmel moel. Esmalt peapiiskopi analüüsis kiriku hirmude üle. Mõne kirikuringkonna hirm on kaotada oma luterlik identiteet katoliiklusele. Milles asi? Alates kiriku käsiraamatu vastuvõtmisest 2009. aastast on olnud see pelg ja seda väljendatakse erinevatel puhkudel, kui tuleb juttu liturgiast, lauluraamatu uuendamisest, liturgilisest rõivastusest. Tsiteerides Jaan Lahe ühte sõnavõttu 15 aastat tagasi: „On tõesti põhjust rääkida kiriku identiteedikriisist. Selle üheks iseloomulikuks avaldumisvormiks on minu arust paljudele kirikuinimestele hästi tuntud nähtus, mida tavaliselt nimetatakse krüptokatoliikluseks. Tegemist on kirikupoliitilise huvigrupiga, kelle tegevus on olnud väga edukas – juba pikemat aega on meil ametlikult kasutusel nimetused „preester“ ja „missa“ ning too huvigrupp sooviks kirikus sisse viia ka uut armulaualiturgiat, mille aluseks on katoliiklik armulauamõistmine ja -vagadus.” Urmas Viilma jätkas: sarnaste, eluliselt tähenduslike hirmude hulka kuuluvad ka siin-seal väljendatud kartus kiriku politiseerumisest, marginaliseerumisest, killustumisest, feminiseerumisest, sekulariseerumisest, stagneerumisest.
Hirmudest räägiti selle ja teise kandi pealt, kuid konverentsirahva suureks üllatuseks polnud vaimulike huvirühmadesse liigitumine seekord enam atraktiivne. Polnud entusiasmi võtta üles vanad vastandumised, nagu liberaalne-konservatiivne, katoliiklik-konfessionaalne, pietistlik-kõrgkiriklik. Näis, et praktiline vajadus kiriku igapäevaelus toimetulekuks ühendab vaimulikke ja paneb üksteist kuulama ning üksteisest hoolima.
Katoliiklaste esindatus konverentsil on saanud juba heaks kombeks. 2019. aasta vaimulike konverentsil oli külalislektoriks katoliku preester Rein Õunapuu. Nüüd, 2022. aasta konverentsil preester Christoph Wrembek Saksamaalt. Vastastikune äratundmine oli liigutav. Katoliku preestrina rääkis ta luteri kiriku preestritele sellest, kuidas tulebki hirmu tunda tardunud rituaalsuse ees või selle ees, et jäädakse lootma vanadele vastustele uute küsimuste juures. Nüüdisaja inimene küsib sõnade tähenduse kohta ning vaimulikule tuleb tema töös kasuks, kui ka tema ise küsib, mida see kõik õigupoolest tähendab. Võib ju seletada usuasju Jeesuse-aegsete tähendamissõnadega, kuid peab olema julgust otsida tähendamissõnu tänapäevaelust. Pole vaja karta loovat mõtlemist, karta tuleb Jumalat, kes meie käest aru pärib, kuidas oleme Tema armu õigesti kasutanud. Ettekanne on kuulatav siin: https://e-kirik.eelk.ee/2022/christoph-wrembek-hirmud-kirikus/
Konverentsil viibis Tallinna Peeter-Pauli kogudusepreester Tomasz Materna. Ta meenutab: „Läksin uudishimuga, sest ma ei ole kunagi osalenud EELK korraldatud üritustel. See päev oli sümboolne, sest me tähistasime rahvaste apostli, püha Pauluse pöördumise püha ja oli lõppemas palvenädal kristlaste ühtsuse eest. Katoliku preestrina võeti mind väga soojalt vastu. Sain tuttavaks mitme luteri kiriku vaimulikuga, kes osutusid katoliku kiriku suhtes väga sõbralikuks. Minu kõige olulisem kogemus oli vendluse tunne. Kristuse kiriku vaimulikena võitleme sarnaste probleemidega ja jagame sarnaseid rõõme, kuid eelkõige me kuulutame Kristust. See kohtumine oli minu jaoks väga rikastav.“
Koostas Ingmar Kurg