21. jaanuaril 2022 kuulutas paavst Franciscus Lyoni püha Irenaeuse ametlikult 37. kirikudoktoriks ja andis talle tiitli „doctor unitatis“ (’ühtsuse doktor’). Paavst kirjutas dekreedile alla kristlaste ühtsuse palvenädalal, mis toimub igal aastal 18.–25. jaanuarini. „Idast pärit Lyoni püha Irenaeus teostas oma piiskopiametit läänes: tema isikus sai rajatud vaimne ja teoloogiline sild ida ja lääne kristlaste vahel,“ kirjutas paavst Franciscus. „Tema nimi ’Irenaeus’ väljendab rahu, mis tuleb Issandalt ja mis lepitab ja taastab ühtsuse.“
Püha Irenaeuse kirikudoktoriks võtmise ettepanek tuli USA piiskoppidelt, kes hääletasid selle poolt 2019. aastal ja läkitasid oma otsuse paavstile kaalumiseks. 7. septembril 2021 teatas paavst Franciscus oma kavatsusest tõsta püha Irenaeus doctor unitatis seisusesse. 20. jaanuaril 2022 andis Vatikani pühakutekongregatsiooni prefekt Marcello Semeraro paavstile edasi kongregatsiooni heakskiidu ning järgmisel päeval kuulutatigi välja uus kirikudoktor.
Lyoni püha Irenaeus oli 2. sajandi piiskop, keda austavad pühakuna ja kirikuisana nii katoliiklased kui ka õigeusklikud. Irenaeus sündis Smyrnas, tänapäeva Izmiris, Väike-Aasias; sünniaastaks oletatakse ajavahemikku 130–142. Kasvanud kristlikus peres, sai ta Smyrnas suurepärase hariduse, olles õppinud luulet, filosoofiat, retoorikat ja muid teadusi. Tema õpetajaks Smyrnas oli piiskop Polykarpos, kes omakorda oli olnud apostel Johannese õpilane.
Lähemalt teadmata asjaolud tõid ta 170. aastate lõpus keltide maale Galliasse. Temast sai presbüter kristlaste kreekakeelses koguduses Lugdunis, tänapäeva Lyonis. On teada tema läkitamine Rooma, varustatud Vienne’i ja Lyoni kristlaste soovituskirjaga, et kosta nende eest usuvaidlustes. Ilmselt see reis päästis ta tookord märtrisurmast keiser Marcus Aureliuse korraldatud kristlaste tagakiusulaine ajal. Lyoni esimene piiskop Pothinus suri märtrina ning Irenaeusest sai Lyoni koguduse teine piiskop.
Püha Irenaeuse surma asjaolude kohta pole midagi usaldusväärset teada; hilisema traditsiooni kohaselt suri ta Lyonis 202. aasta paiku märtrina, kui keiser Septimus Severuse oli algatanud järjekordse kristlaste tagakiusamislaine. Irenaeus maeti Lyoni Püha Johannese kirikusse, hiljem nimetatud Püha Irenaeuse kirikuks, kuid hauakamber ja säilmed hävisid 1562. aasta hugenottide sõjas täielikult. Lyoni püha Irenaeuse mälestuspäev läänekiriku kalendri järgi on 28. juuni, õigeusu kalendris 23. august.
Püha Irenaeust tuntakse kirikuloos võitlejana eksiõpetuste vastu, sealhulgas võitluses gnostitsismiga. Lyonis puutus ta kokku tol ajal levinud hereetiliste õpetustega, millest tuntuim oli ka ristiusku mõjutanud gnostitsism ehk idee jumalikust teadmisest inimeses, mis saab osaks äravalitutele. Gnostitsism ja katoliiklik usk on vastuolus maailma nägemise poolest: gnostikute jaoks oli materiaalne maailm kuri ja ei kuulunud Jumala algse plaani juurde.
Lyoni püha Irenaeuse põhiteos „Hereesiate vastu“ (ladina tõlkes Adversus Haereses) ehk „Ebateaduste ümberlükkamine ja kukutamine“ (kreeka Ἔλεγχος καὶ ἀνατροπὴ τῆς ψευδωνύμου γνώσεως) on omamoodi teadmiste allikas vanaaja gnostitsismi tundmaõppimiseks. Kirjeldades gnostilisi süsteeme, püüdis ta paljastada nende uskumuste naeruväärsust, ja nagu ta ise ütles, „on juba selliste õpetuste kirjeldamisest küllalt nende ümberlükkamiseks“.
Gnostitsismile on eripärane mitte ainult see, et neil on oma pühakiri või valikulised viited Piiblile, vaid et nende õpetus toetub salapärimustele ja salaapostlitele ning seetõttu on gnostiline teadmine salateadmine. Irenaeus asetas gnostikutele vastu ristiusu arusaama tõest: see, mida Jeesus ja apostlid õpetasid, on avalik kõikidele ja selle päritolu oli võimalik tõendada katkematu järglusega kuni apostliteni välja. „Kõik, kes tahavad näha tõde, võivad selgesti vaadelda igas koguduses apostlite pärimust, mis on saanud avalikuks kogu maailmas. Me võime nimetada neid, kes seati apostlite poolt piiskoppideks kogudustes, ja nende järeltulijaid meie päevadeni välja. Oletagem, et apostlid teadsid peidetud saladusi, mida neil oli kombeks anda eraviisiliselt ja salaja edasi täiuslikele. Kindlasti oleksid nad siis andnud need üle just neile, kellele nad olid usaldanud ka kogudused. Sest nad ju tahtsid, et nende järeltulijad oleksid kõiges täiuslikud ja laitmatud“ (Hereesiate vastu 3: 3,1).
Püha Irenaeus kasutas vaidlustes gnostikutega Pühakirja autoriteeti, lükates tagasi kõik gnostilised evangeeliumid. Ainult need evangeeliumid on autentsed, mis on ühtsuses kogu kiriku usuga ja ulatuvad tagasi apostliteni. Sellega põhjendas Irenaeus Pühakirja ja traditsiooni normatiivsust. Irenaeus oli üks esimesi kirikuisasid, kes töötas välja marioloogia, selgitades Jumalasünnitaja Maarja rolli lunastusloos. Maarjast, uuest Eevast sündinud ja inimeseks saanud Jumal, Jeesus Kristus, oli uus Aadam, kes tegi nähtamatu Jumala nähtavaks ja kes annab inimestele tagasi nende jumalasarnasuse. Just see rõhuasetus – inimese lunastamine Jumala Poja inimesekssaamise läbi – on enim mõjutanud õigeusu teoloogiat.
Suurem osa teadmisi Lyoni püha Irenaeuse kohta pärineb vanaaja kirikuloolaselt, kirikuisalt Kaisarea Eusebiuselt (u 265–340). Püha Irenaeuse arvukatest kirjutistest on säilinud vaid vähesed. Kreekakeelseid ja ladinakeelsete tõlgete fragmente on koondatud ühtseteks väljaanneteks.
Piiskop Philippe Jourdani kommentaar:
Kogu Prantsusmaa katoliku kiriku „priimas“ on traditsiooniliselt Lyon’i peapiiskop, just püha Ireneuse tõttu. Tema kohta ütles paavst Benedictus XVI oma katehheesis (28.03.2007) kauni lause: „Lyoni püha Irenaeuse õpetuses on inimese ihu ja hinge väärikus kindlalt rajatud jumalikus loomingus, Kristuse kujus ja Vaimu püsivas pühitsemise töös. See õpetus on nagu “kiirtee”, millel koos kõigi hea tahtega inimestega tuntakse ära väärtustedialoogi eesmärk ja piirjooned ning millel kiriku misjonitöö saab uue impulsi tõe tõukejõul, mis on maailma kõigi tõeliste väärtuste allikas.“