Kuidas vanas eas, kui ihu on nõrgem ja töntsim, hoida alal suhet Jumalaga või hoopis võtta Ta vastu enda ellu? Mõtlen järgnevalt eakate inimeste hingehoiu peale ja teen juttu katoliiklikust eakatekodust, mille suunas võiks hakata palveid ja mõtteid liigutama.

Ilmselt on lugejal ette tulnud külastada mõnda eakatekodu, mille tase on aastatega ikka paremaks läinud. Enamikus on head füüsilised tingimused. Eestis on ka kristlikke eakatekodusid, kuid katoliiklasena tunnen, et tänastes eakatekodudes puudub võimalus osaleda missadel, palvetada kabelis, kus on tabernaakel, ja võtta osa ühistest adoratsioonidest või saada osa vaimulikust juhendamisest.

Just vanaduses on rohkem aega ja ka soovi süvendada lähedust Jumalaga. Kehaliste piirangute tõttu võib see osutuda aga võimatuks–kasvõi missale tulemine võib osutuda suureks väljakutseks. Täna on Eestis puudu eakatekodu, kus oleks võimalus võtta vastu sakramente ja mille süda oleks korralik ja avar kabel koos tabernaakliga. Teisisõnu, eakad inimesed võivad oma elu lõpuaastatel või -kuudel usuelust üldse kõrvale jääda.

Muidu oleks eakatekodu nagu eakatekodu ikka. Koht, kus saab ka õppida, lugeda, tegeleda mõne uue hobiga, mõõdukalt sportida ja liikuda, soovi korral suhelda, kokata. Loomulikult peaks seal saama õdusalt vastu võtta külalisi ja lähedasi. Kui aeg sealmaal, siis peab saama ka vaikselt ja diskreetselt sellest elust lahkuda.

Mäletan, et rääkisin juba kuus aastat tagasi ühel klassikokkutulekul eakatekodu ideest. Mitu tegusat inimest ütlesid, et nad paneksid ennast kohe järjekorda.

Meie ümber on sõpru ja tuttavaid, kes ei ole vaimse dimensiooni vastu elus huvi tundnud või pole osanud/suutnud Jumalat oma ellu leida. Elutalve jõudnuna hakkab inimene ikka mõtlema ka ajatumatele teemadele, küsima elu lõpuga seonduvaid küsimusi ja mõtlema Looja olemasolu üle.

Selline eakatekodu sobiks ka mittekatoliiklasele, kellele samas pole kristlik vaimu- ja elulaad vastumeelne.

Hiljuti oli mul võimalus põgusalt saada osa ühe valla hooldajate kokkusaamisest. Seal arutleti selle üle, mida peaks hooldaja tegema, kui ta tunneb end üksi ja väsinuna. Seegi on väga oluline küsimus – hooldajate ja sotsiaaltöötajate vaimne tervis. Et hea vaimulik on alati ka hea psühholoog ja kuulaja, siis saaksid hingehoidjad ja kaplan, kes eakatekodu külastavad, kuulata soovi korral ära ka hooldajate mured.

Leian, et vanas eas on Jumala arm eriti oluline ja me vajame seda viimase hingetõmbeni. Kristlasena usun, et selle elu järel avaneb uks järgmisesse reaalsusesse. Kirjeldatud eakatekodu annakski inimesele võimaluse lahkuda siit maailmast Jumala armastuses.

Artikli autor Nele Aus on pedagoog ja katoliku kiriku liige. Mõtted ja ideed palume saata ausnele@gmail.com

Avafoto: Peeter-Pauli koguduse liige Zoja Malta Ordu vabatahtlikuna läbi viimas võimlemistundi eakatekodus