Süüria kristlaste pilt on erakordselt kirju, erinevate usundite pilt riigis on veelgi kirjum. Süüria verise kodusõja puhkedes 2011. aastal koondusid paljud kristlased diktaator al-Assadi valitsuse poolele, kuna see pakkus neile turvalisust. Nad isegi toetasid Venemaa ja Iraani vägesid. Pärast al-Assadi võimult kukutamist ilmnesid aga kristlaste hoopis teistsugused hoiakud ja hukkamõist despootidele on massiline. Mis on nende keeruliste ja vastuoluliste meeleolude taga, selgitab teoloogiadoktor ja idakristluse suurimaid eksperte Eestis, prof dr Alar Laats.
Süüria religioosne maastik
Usundeid on Süürias palju. Vahelduvad võimud, misjonärid ja rahvastiku liikumised on seda mosaiiki läbi ajaloo drastiliselt muutnud. Uuemast ajast peaks meenutama Armeenia genotsiidipõgenike tulekut eelmise sajandi algupoolel. Osa neist jäi Süüriasse, osa liikus edasi. Samal ajal, ja ka edaspidi, pea tänaseni on Süüriasse saabunud süüriakeelseid kristlasi, nii nestoriaane kui kaldealasi. Eelmise sajandi teisel poolel aeti oma kodudest välja Süürias aastatuhandeid elanud juudid.1 Viimaste aastakümnete jooksul toimunud Iraagi sõdade ajal on Iraagist Süüriasse põgenenud enam kui miljon inimest, kes esindavad erinevaid usundeid – sunniite, šiiite, kristlasi, mandasid ja jeziide. 2011. aastal alanud Süüria kodusõja käigus on aga väga paljud Süüria põgenikud jõudnud Liibanoni, Türki, Eestissegi.
Just viimaste aastakümnete tragöödia tõttu tuleb religioonide statistikast rääkides piirduda vaid väga umbkaudsete oletustega.
Moslemid
Laias laastus jaguneb islam kaheks vanaks ja suureks haruks: sunniitideks ja šiiitideks.2 Valdav enamus Süüria elanikest, orienteeruvalt ligi kolmveerand on sunniidid. Arvestada tuleb aga sellega, et sunniitlus Süürias ei ole sugugi homogeenne. On araabiakeelseid sunniite, kelle seast osa peab ennast hoopis palestiinlasteks. On rohkesti türgikeelseid ja kurdidest sunniite. Enne kodusõda oli Süürias ka ligi sada tuhat tšerkessi, kellest enamus olid sunniidid.3 Lisaks on märgata pingeid viimaste sajandite jooksul esile kerkinud salafistliku sunniitluse ning sufismiga seotud traditsioonilise sunniitluse vahel.
Sunniitluse kõrval on Süürias kaua eksisteerinud ning viimase sajandi jooksul olulist rolli etendanud šiiidid, eriti nende alaviitide haru. Ka šiiitlus on hargnenud mitmeks haruks. Kõige tuntumad on kaheteistkümne imaami šiiidid ehk imamiidid, kes moodustavad näiteks Iraani riigiusundi. Nende kõrval on teine suur šiiitide haru, ismailiidid. Imamiite ja ismailiite on mingil määral ka Süürias, aga nad ei etenda seal olulist rolli. Siiski ei tohi unustada, et mõnda aega olid kukutatud diktaator Bashar al-Assadi valitsuse olulisteks kaitsjateks välismaalt saabunud Hezbollahi imamiitidest võitlejad.
Lisaks on üks omamoodi šiiitluse haru alaviidid.4 Teoloogiliselt on nad tavamoslemitest üsna erinevad ning tihti neid ei peetagi päris moslemiteks. Nii näiteks on nad prohvet Muhamedi tütremehe, šiiitide esimese imaami Ali jumalikustanud, samuti usuvad nad hingede rändamisse. Alaviite on Süürias veidi enam kui 10%. Kodusõjas on paljud langenud.
Umbes 3% või veidi enam Süüria elanikkonnast on druusid. Nende mõju Süüria poliitilises elus on alati olnud suurem kui nende statistiline osakaal. Druusid ise ennast moslemiteks ei pea.
Kristlased
Süüria kristlaste kogukond on üks vanemaid maailmas. Samas see ka kahaneb vägagi kiiresti, ja seda mitte sekulariseerumise, vaid emigratsiooni, täpsemalt lausa põgenemise tõttu. Massiline emigratsioon sai alguse juba 19. sajandi keskpaigas. 1943. aastal moodustasid kristlased 14,1%5 Süüria elanikkonnast. 2011. aastal puhkenud kodusõja eel oli kristlaste osakaal umbes 10% ehk arvuliselt üle kahe miljoni. Oletuste järgi on praegu neid vähem kui 2%.6
Süüria kristlaste konfessionaalne pilt on väga kirju. Kõige suurem on idakirik, millel oli enne sõda üle poole miljoni liikme. Kirikupea kannab Antiookia patriarhi tiitlit ning resideerub Damaskuses.
Umbes sama suure osakaaluga on igat sorti orientaalsed kristlased kokku. Orientaalsed kirikud on need osaduskonnad, mis lahkusid Rooma impeeriumi riigikirikust viiendal sajandil teoloogilistel, poliitilistel, rahvuslikel ja muudel põhjustel.7 Enne sõda oli neist suurim Armeenia apostellik kirik enam kui saja tuhande liikmega. Nüüd on liikmeskond tublisti vähenenud.
Üsna suur oli ka Süüria ortodoksne kirik. Nime poolest sarnaneb ta küll idakirikuga, aga on teoloogiliselt ja riituste poolest üsna erinev. Ka tema ajalugu on olnud isesugune.8 Seda kirikut tuntakse ka jakobiitide kiriku nime all. Enne sõda oli Süürias jakobiite hinnanguliselt ligi sada tuhat.
Süürias on olemas veel vana ja isemoodi Hommikumaa Assüüria kirik, mille liikmed on tuntud nestoriaanide nime all. Enne kodusõda oli sel kirikul siin 16 000–25 000 liiget. Valdav osa nestoriaane on Süüriasse sattunud eri aegade pagulastena.
Süüria Araabia Vabariigis on terve hulk katoliku kirikuid, ja seda just mitmuses, sest peame rääkima katoliku kirikute perekonnast, mille liikmetel on erinevad riitused. Meile tuntud, Eestis ja mujal Euroopas asuv katoliku kirik kasutab nn ladina riitust.9 Aga see pole katoliku kiriku ainus riitus. On olemas mitmeid kirikuid, mis kasutavad erinevaid idariituseid. Neid nimetatakse idakatoliku kirikuteks.10 Alates 16. sajandist laiendas katoliku kirik oma misjonitegevust Lähis-Idas. Selle ning muude asjaolude tõttu ühinesid ajapikku mingid osad pea kõigist Lähis-Ida kirikutest katoliku kirikuga, säilitades oma vana riituse ning moodustades autonoomseid idakatoliku kirikuid. Üks sealne kirik oli aga Roomaga unioonis juba ristisõdade ajast – maroniitide kirik, mille ajalooline asuala on Liibanonis, kuid mille liikmeid oli Süürias enne sõda üle viiekümne tuhande. Uuematest kirikutest on siin Bütsantsi riitusega melkiitide kirik, mille liikmeid oli enne sõda rohkem kui kakssada tuhat, Armeenia katoliku kirik umbes 26 000 liikmega, Lääne-Süüria riitust kasutav Süüria katoliku kirik 67 000 liikmega ning Ida-Süüria riitustega, kunagi nestoriaanide kirikust eraldunud Kaldea kirik 35 000 liikmega.11
Lisaks idakatoliiklastele oli Süürias enne sõda 13 000 ladina riitusega katoliiklast. Siinsed katoliiklased võivad rääkida ka kuuest Süüria päritoluga paavstist.12
Peale selle on Süürias veel ka veidi protestante, osa neist armeenlased, osa araablased.
Assadi perekonna valitsus
1963. aastal tuli Süürias riigipöördega võimule Araabia Taassünni Sotsialistlik Partei, lühendatult Baa’th. 1970. aastal sai partei sisevõitluses võidu õhuväe kindral Hafez al-Assad. See tähendas ühtlasi ka tema saamist Süüria valitsejaks. Aastatel 1976‒1982 toimus valitsusvastane ülestõus, mida võiks nimetada ka esimeseks kodusõjaks. 2011. aastal algas järgmine kodusõda.
Kes on olnud Baa’thi valitsuse peamised vastased? Mõnesugust aimu saame, kui vaatleme valitsenud parteid veidi lähemalt. Juba selle nimi viitab araabiakesksusele. Süürias on aga teisigi rahvaid, kes ei taha araablasteks saada. Äsjaste ülestõusnute hulgas oli türklaste üksusi, keda toetas Türgi, ning kurdi üksuseid, kelle vastu samas võitleb Türgi, aga keda toetas kuni viimase ajani USA. Nii nagu tihti sotsialistliku kallakuga parteide puhul, nii on ka Baa’thi valitsus diktaatorlik. Seetõttu astusid tema vastu sealsed demokraatlikud liikumised.
Sotsialistliku parteina oli Baa’th sekulaarne ning seega püüab võrdselt kohelda kõiki usundeid, nii enamuses olevaid sunniite kui ka vähemuses olevaid kristlasi ja teisi usklikke. Sunniidid on Süürias, nagu ka pea kõikjal Lähis-Idas, viimased 13‒14 sajandit ainuvalitsejad olnud. Nüüd aga, kristlastest dhimmidega13 ning põlatud hereetikute alaviitidega võrdse kohtlemise osaliseks saades, on neis välja löönud üleoleku kompleks. Nemad on ju „normaalsed“ ja õiged, teised on alati olnud paremal juhul vaid sallitud paariad.14 Seega olid sunniidid ilmsed opositsionäärid sekulaarsele valitsusele. Vastuolu tegi teravamaks asjaolu, et viimase sajandi jooksul on islamimaailmas üha suuremat kõlapinda leidnud mitmesugused islamistlikud liikumised, kes tahavad ühel või teisel moel taastada šariaati ning tagasi pöörduda 7. sajandi „puhta ja rikkumatu“ islami juurde. Tõsi, see pilt „puhtast ja rikkumatust“ islamist on pelgalt 20.‒21. sajandi soovunelm. Selline islamismi lai levik on sunniitidest valitsusvastastele aina hoogu lisanud.
Assadi perekonna valitsemise puhul on oluline veel üks asjaolu. Al-Assadid kuuluvad alaviitide ehk põlatud hereetikute hulka. Võimul olles on nad tihti edutanud oma usukaaslasi. Seega on Assadi dünastia salafistidest sunniitide jaoks põlastusväärne sotsialistide ja hereetikute valitsus, mis kiusab õigeusklikke.
Mäletan, et 1980ndate aastate lõpus puutusin esmakordselt kokku Süüria kristlasega, Süüria ortodoksse kiriku mungaga. Olin tookord üllatunud, kui too munk ei hoidnud kokku kiidusõnu oma valitsuse aadressil. Kusjuures samas seltskonnas olnud Egiptuse ja Türgi kristlaste suhtumine oma valitsusse oli üsna kriitiline. Tol korral oletasin, et süürlane lihtsalt pelgab Süüria riigi julgeolekuteenistusi ka välismaal viibides. Hiljem, olles saanud Lähis-Ida asjades veidi targemaks, taipasin, et Süüria kristlane kiitis oma valitsust tõsimeeli. Ja tal oli tol ajal selleks põhjust.
Valitsevad alaviidid olid Süüria usulisel maastikul sunniitide kõrval silmatorkavas vähemuses. Seetõttu püüdsid nad enda poole meelitada teisi Süüria vähemusi. Kristlased või vähemalt osa neist võtsid selle pakkumise vastu. Kõige selle tulemusena tekkis sunniitidel kergesti arusaam, et kristlased on alaviitide kõrval eelisseisundis, ja seda mõistagi sunniitide arvelt.
Diktaatori kukutamine ja olukord täna
Kui Araabia kevade raames hakkasid Süürias toimuma meeleavaldused, osales neis esialgu ka palju kristlasi, kes lootsid, et nende olukord paraneb veelgi. Puhkenud kodusõja käigus sai aga üsna ruttu selgeks, et sõjas domineerivad islamistlikud rühmad paremal juhul pagendavad kristlasi oma võimualalt, halvemal juhul aga hukkavad neid. Selle kohta, et see just nõnda sündis, on terve rida kurbi näiteid, ja mitte ainult ISISe valitsusalalt15
Lisaks sellele oli Süüria kristlastel hirmutav näide silme ees. Kui USA väed kukutasid naaberriigis Iraagis Saddam Husseini ja seega ka sealse Baa’thi võimu, järgnes sellele verine anarhia, kus said kannatada eelkõige mittemoslemid, sealhulgas ka kristlased.
Seetõttu ei maksa imestada, et Süüria kodusõja käigus koondusid paljud kristlased Assadi valitsuse poolele, mis pakkus neile turvalisust. Üks tähelepanuväärsemaid näiteid oli kolme Damaskuses resideeruva Antiookia patriarhi – ida-ortodoksse kiriku patriarhi Johannes X, Süüria ortodoksse kiriku patriarhi Ignatios Afrem II ja melkiitide patriarhi Jussef Absi –jõuliselt sõnastatud hukkamõist 2018. aastal USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa raketirünnakute teemal.16 Teisedki Süüria kristlaste juhid astusid korduvalt üles al-Assadi valituse kaitseks ning mõistsid hukka lääneriikide kaasalöömise Süüria kodusõjas. Minu teada pole nad aga hukka mõistnud ei Iraani ega Venemaa toetust valitsusele. Otsesõnu öeldes on Venemaa sõjakuritegelikku rolli lausa eeskujuks toodud, kuna tolle relvajõud andsid olulisi lööke kristlasi vaenavate islamistide pihta. Vene ortodoksi kirik ja sellega seotud Vene riik on tegutsenud Süüria aladel ja laiemalt kogu Lähis-Idas juba 19. sajandi esimesest poolest alates.
Viimaste nädalate jooksul pärast al-Assadi võimu kokkukukkumist ilmnesid aga kristlaste hoopis teistsugused hoiakud. Nüüd võib meedia kaudu kohata Süüria kristlaste massilist al-Assadi ja ta Vene liitlaste hukkamõistu. Kas on Süüria kristlaskond meelt muutnud või olid varasemad kirikuvürstide avaldused lihtsalt poliitiline mimikri? Mis siis ootab Süüria kristlasi ees? See sõltub suuresti uue valitsuse koosseisust ja selle poliitikast.
Praegu on Süüria de facto riigijuhiks Ahmed Hussein al-Sharaa, salafistliku Süüria (või Levandi) Vabastusorganisatsiooni (HTS) juht, kes pole paistnud silma sallivusega teiste usundite vastu, sama võib öelda tema juhitud organisatsiooni kohta. Kodusõja esimesel perioodil juhtis ta üksust, mis tegelikult oli al-Qaida Süüria haruks. Ka sõja hilisemas faasis on HTS korduvalt inimõigusi rikkunud. Ei saa öelda, et selle meetodid oleks erinenud valitsusrežiimi omadest. Tõsi, vähemalt sõnades on HTS ja ta juht viimasel ajal lubanud inimõigusi järgida.
Praeguseks on Ahmed Hussein al-Sharaa oma kalašnikovi varna riputanud ja lipsu ette sidunud. On see maskeraad või tõeline meeleparandus? Ma ise ei ole Süüria tuleviku osas just eriti optimistlik. Loodan väga, et ma eksin.
- Kunagisest mõnekümnest tuhandest juudist on tänaseks Süüriasse jäänud mõningatel andmetel 9. ↩︎
- On olemas veel kolmas islami väga vana haru – ibadiiid. Selle väikese rühma esindajaid Süürias pole. ↩︎
- 19. sajandil korraldas Venemaa tšerkesside genotsiidi. Sellest ajast peale elab enamus tšerkesse pagenudes, peamiselt Lähis-Idas. ↩︎
- Varem tunti neid nusairiitide nime all. ↩︎
- Mõnede hinnangute kohaselt oli 1900. aastal lausa veerand Süüria ala elanikest kristlased. ↩︎
- Teise hinnangu kohaselt oli nende osakaal 2022. aastal 2,5 – 3%. ↩︎
- Orientaalsete kirikute kohta vt Alar Laats, Idakristlusest idas. Jakobiidid, nestoriaanid ja teised, Tallinn 2021, ↩︎
- Teoloogiliselt on ta miafüsiitlik ning kasutab lääne-süüria riitust erinevalt bütsantsi riitusega ida-ortodokssest kirikust. ↩︎
- Tallinna vanalinnas on bütsantsi riitusega Ukraina Kreekakatoliku Kiriku kogudus. ↩︎
- Nende kohta võib lähemalt lugeda raamatust minu raamatust „Idakristlusest idas.“ ↩︎
- Kaldea kiriku Süüria piiskopkonnas oli aastal 1990 10000 liiget ning aastal 2017 jälle 10000liiget. Ilmselt vahepealse liikmete arvu tõusu põhjustas põgenikevool Iraagist ning statistika muutus viitab sellele, et Süüriast liiguti edasi Türki, kus aastal 2017 oli üle kümne korra rohkem kaldealasi kui 1990. aastal. Kaldealaste arv on viimastel aastakümnetel jõuliselt suurenenud ka USAs ja Kanadas. ↩︎
- Mõnikord räägitakse ka seitsmest, aga siis nimetatakse esimesena Peetrust, kes küll oli Süürias viibinud, aga pärit oli ikkagi Galileast. ↩︎
- Dhimmid olid ja on islami maades elavad mittemoslemid, keda ei kohelda moslemitega võrdselt. ↩︎
- Seesama kompleks selgitab ka sündmusi Pühal Maal, vähemalt osaliselt. ↩︎
- Veidral kombel on Õhtumaa meedia need kristlaste massimõrvad kahe silma vahele jätnud. Selline tähelepanematus puudutab kristlaste tagakiusamisi mujalgi, e. g., Nigeerias või Gasa sektoris. ↩︎
- See Süüria sõjaväe objektide vastu suunatud raketirünnak oli reaktsioon keemilise relva kasutamisele valitsusvägede poolt. ↩︎
Teoloogiadoktor Alar Laats. Foto: erakogu