Kreekakeelne sõna acheiropoieta tähendab “tehtud ilma käteta”. See viitab ikoonidele, mida usutakse olevat tekkinud imeliselt ehk ilma inimesest autorita. Üks kuulus näide sellisest ikoonist on Guadalupe Jumalaema kujutis. See tekkis peaaegu 500 aasta eest tilmale, mis on meeste mantli-sarnane riideese Mehhikos. Alles käesoleval sajandil, kaasaegse tehnoloogia abil tuvastati Guadalupe Jumalaema silmades kujutised, mida ei olnud võimalik varem näha.

Üks esimesi sääraseid reliikviaid olevat tekkinud 4. sajandil Edessas, mis asus tänapäeva Türgis. See oli Jeesust kujutav pilt, mis sai nimeks mandylion. Edessat enam ei eksisteeri ning ka mandylion näib olevat kadunud – aga selle juurde on põhjust hiljem tagasi tulla.

Kõige kuulsam ja kõige uuritum arheoloogiline ese, mis võiks langeda samasse kategooriasse, on aga Torino surilina.

Suur küsimus – kas Torino surilina on autentne või võltsing?

Torino surilina on linane riie, mille peal on mehe kujutis nii eest- kui tagantvaates. Lisaks on surilinal 372 vereplekki. Kujutis on selgelt näha mitte palja silmaga, vaid negatiivis, nagu selgus esimestelt surilinast tehtud fotodelt alles 19. sajandi lõpus.

Surilina kohta on internetis tohutult materjali. Väidetakse, et tegu on teaduslikult enimuuritud objektiga kogu ajaloos. Seda väidet me kontrollida ei oska. Kuid fakt on, et 1978. aastal võitles grupp teadlasi endale välja õiguse surilina Torinos viie päeva jooksul ööpäevaringselt (mitteinvasiivsete meetoditega) uurida. Kui osa grupist viis katiseid läbi, siis teised magasid samal ajal, et siis hiljem kohad vahetada. See toimus projekti STURP (Shroud of Turin Research Project) raames, mille lõppraportis järeldati:

“Me saame praegu järeldada, et surilina kujutis on tegeliku inimkuju kujutis, keda on piitsutatud ja risti löödud. See ei ole kunstniku teos. Vereplekid koosnevad hemoglobiinist ja annavad samuti positiivse testi albumiini seerumi suhtes. Kujutis on jätkuv mõistatus ja kuni edasiste keemiliste uuringuteni, võib-olla selle teadlaste rühma poolt või ehk mõne tuleviku teadlase poolt, jääb probleem lahendamata.“

Kui lugeda läbi Torino surilina käsitlev Wikipedia artikkel, siis jääb sellest umbes selline mulje: tegu on 14. sajandil loodud võltsinguga, kuna sellest ajast pärinevad esimesed kindlad ajaloolised teated nimetatud surilina olemasolu kohta, kui Geoffroi de Charny demonstreeris seda Prantsusmaal asuvas väikeses Lirey külas. 1988. aastal läbi viidud radiosüsinikumeetodil dateerimine andis surilina vanuseks samuti umbes 700 aastat. Wikipedia peab oma juhtlõigus oluliseks isegi ära märkida 1970ndatest pärit teooriat, et vereplekid surilinal olevat värvipigmendid. Antud dateerimisprotsessi suhtes kriitilised väited olevat aga kõik uhhuu-teooriad. 1988. aastal avaldusid surilina dateerimistulemused maailma juhtivas multidistsiplinaarses teadusajakirjas Nature. Selle tulemusel langes huvi reliikvia vastu dramaatiliselt.

Nüüd, viimastel aastatel on huvi taas tohutult kasvanud. Teadlased uurivad surilina endiselt, avaldavad artikleid mainekates eelretsenseeritud teadusajakirjades ning nende töö tulemused on 1988. aasta mõõtmise suhtes üha kriitilisemad. Casabianca et al 2019 uuris 1988. aasta algandmeid – millele juurdepääs tuli 30 aastat pärast mõõtmisi seaduse abil välja võidelda – ning väidab, et nende põhjal ei ole võimalik ajakirjas Nature esitatud tulemusteni jõuda. Algandmed on usaldusväärse tulemuse kinnitamiseks lihtsalt liiga heterogeensed.

See võib olla seletatav faktiga, et 1988. aasta uurimistöös prooviks võetud tükk pärineb surilina ülemisest vasakust nurgast. Kuid see on teadaolevalt anomaalne ega esinda tervet kangast (seda on selgelt näha näiteks spektroskoopilistel meetoditel koostatud surilina keemiliselt kaardilt). Ajaloost teame, et kangas on saanud tules kahjustada ning et seda on proovitud hiljem parandada. Väga tõenäoliselt on surilina vasak ülemine nurk just selline parandatud koht, kus vanem ja uuem kangas on koos. Samuti on lina ülanurk koht, millest inimesed kinni hoiavad, kui tahavad seda teistele demonstreerida. Võib arvata, et sajandite jooksul on seda tehtud väga palju, seegi seletab ka kanga kulumist sellest osast ja vajadust seda taastada.

Mis puutub vereplekkidesse, siis võib olla kindel, et tegu on tõesti verega, mitte näiteks värviga. Samuti teame, et veri kuulub tõenäoliselt AB gruppi. Enamgi, sama veregruppi kuuluvad ka kõik näidised, mis on ilmnenud läbi sajandite toimunud euharistilistes imedes.

Mingem siit veel edasi. Tänu teadusuuringutele saame olla kindlad ka selles, et veri oli surilinal enne kujutist. Vereplekkide all ei ole mingeid kujutise jälgi, samas korreleeruvad plekid kujutisega ülitäpselt. Kui tuleme hüpoteesi juurde, et tegu on võltsinguga, siis tuleb tõe huvides küsida: milline keskaegne kunstnik alustaks oma võltsingut vereplekkidest, mille peale ta joonistaks alles hiljem mehe kujutise, pealegi kujutise, mis on detailselt nähtav üksnes fotonegatiivis, nagu avastati alles 19. sajandi lõpus?

Enne fotograafia leiutamist polnud inimestel aimugi Torino surilina detailsusest. Seda on vaid aimata ikoonidelt, mille puhul võime vaid eeldada, et need on surilinast mõjutatud ning milledel kujutatakse Jeesust suurte pungis silmadega. Kui vaadata surilina loomulikus valguses, siis jääb seal oleva mehe silmadest tõepoolest selline mulje, kuna silmade piire on keeruline eristada. Kuid fotonegatiivis vaadates nähtub, et surinilinal oleva mehe silmad on tavapärased.

Uurimisel on ilmnenud ka see, et kujutis on surilina ainult ühel küljel ning see on imeõhukene – 200 nanomeetrit. Võrdluseks – see on murdosa inimese juuksekarva paksusest. Seejuures ei ole sellel mitte ühtegi pigmenti. Kui ka oletada, et kujutis on sinna joonistatud mõne pigmendiga, siis oleks see päris kindlasti sügavamale kanga sisse tunginud. Vereplekid on seevastu nähtavad mõlemast küljest, kuna need on imbunud kangasse. Teadlased on välistanud ka võimalused, et kujutis on kanga sisse põletatud, hõõrutud, pleegitud või loodud ühelgi teisel meile teadaoleval moel. Isegi kui mõned nendest tehnikatest on suutelised tekitama pealiskaudselt sarnaseid kujutisi.

Tänasel päeval saame vaid öelda, et me ei tea täpselt, kuidas mehe kujutis sai surilinale tekkida. Samuti pole mitte kellelgi õnnestunud seda järgi teha. Ameerika Ühendriikide režissöör ja filmiprodutsent David Rolfe pakkus 2022. aastal ühte miljonit dollarit sellele, kel õnnestub midagi sarnast korrata (pakkumine kehtib siiani).

Torino surilina kui ajaloolise Kristuse tunnistaja

Rooma paavstlikus ülikoolis on võimalik õppida aastase kursuse raames Kristuse kannatuse piibellikku teoloogiat “vastavalt Torino surilinale”. Mida see tähendab? Mida võib üks pilt – kuitahes imeline – üldse meile õpetada midagi Kristuse kannatuste kohta. Selgub, et tohutult.

STURP-i raport järeldas, et Torino surilina ei ole kunstiteos, aga samuti pole tegu üksnes fotoga. See peidab endas hinnalist 3D informatsiooni. Kujutise tihedus on proportsionaalne keha ja kanga vahelise kaugusega, mis võimaldab teha kujutatud mehe kohta kolmedimensioonilisi järeldusi. Seda märgati üsna pea, kui surilina pildistama hakati. 20. sajandil ilmus selle efekti kohta ka ridamisi teadusartikleid. Nüüd on kujutisse peidetud informatsiooni alusel loodud ka päris skulptuur, millest on avalikult saadaval ka video.

Skulptuurilt on näha, et surilinasse mähitud mees ei lamanud sirgelt – tema pea on kergitatud olekus, tema põlved on krõnksus. See pole loomulikku surma surnud inimese asend. See on asend, milles inimene sureb ristil. Väljaarvatud laialisirutatud käed, mis painutati tema külgedele, et need mahuksid matmistalitusel surilina alla. Muus osas säilitas mees surnukangestuse tõttu täpselt sama asendi, milles ta viibis oma ristisurmas.

Mingem siit edasi. Surilinal talletatud info võimaldab väga täpselt üle lugeda, mitu piitsalööki ristilöödud mehele anti. Neid oli 240 seljale ning 120 keha esiosale – seda on kokku üheksa korda rohkem, kui on lubatud Vanas Testamendis (Vanas Testamendis lubatud piitsutamist ei tasu segi ajada roomlaste piitsutamisega). Surilina põhjal on järeldatud, et piitsutajaid oli kaks, üks ühel pool keha, teine teisel pool, üks oli pikemat kasvu, teine lühem.

Okaskroon, mida mees kannab, ei olnud okaspärg, nagu kunstis peaaegu alati, kuid ekslikult on kujutatud. Pigem oli see okasmüts, mis kattis ta pea tervenisti, ka pealaelt. See on, kusjuures, täpselt kooskõlas sellega, mida esimesel sajandil oleks “krooni” all mõisteti.

Paaris kohas surilinal on ka muda jälgi, seal, kus on kujutise põlved, nina ja jalad. See vihjab sellele, et ristil olnud mees oli kukkunud ja seda ilmselt enne oma ristilöömist. Näiteks siis, kui ta pidi risti hukkamispaika kandma. Ta pidi olema kukkunud otse silmili maha. Sel juhul pidi umbes 50-kilone ristipuu langema talle otse selga ja pähe, pähe, kuhu oli surutud okastest kroon. On väga tõenäoline, et okkad tungisid läbi ta naha luuni välja.

Samuti on oletatud, et ristipuu vigastas kukkudes tema paremat õlga. Surilina analüüsides ilmneb, et see on paigast ära. Sel juhul on võimalik, et ta jäi paremast käest halvatuks. See omakorda lubab oletada, et tuli käsutada keegi teine appi risti kandma. Rooma sõdurid ei oleks kunagi lihtsalt halastusest sellist žesti teinud, see pidi olema kehaline takistus, mis ei lubanud tal enam risti omal jõul edasi kanda.

Surilina kujutis on anatoomiliselt hüperrealistlik. Sealt näha, et mehe üks rinnapool on muljutud, mis on kooskõlas sellega, kui kellelegi piik roiete vahele torgatakse. Meenutagem siinkohal kirjapandut Uuest Testamendist: “Aga kui nad tulid Jeesuse juurde ja nägid, et ta oli juba surnud, siis nad ei löönud katki tema sääreluid, vaid üks sõdur torkas piigiga tema küljesse ning kohe voolas välja verd ja vett. Ja see, kes seda nägi, tunnistab seda, ning tema tunnistus on tõsi. Ja tema teab, et ta räägib tõtt, et teiegi usuksite.” (Jh 19:33-35)

Kui surnud inimest niimoodi torgata – ja kui ta on olnud surnud vähemalt pool tundi – siis on tema kehas toimunud vere jagunemine, kuna süda ei pumpa enam verd ringi. Ning kui teda südame juurest torgata, siis kõigepealt purskub välja tihedam, punane veri, aga sellele lisaks ka seerumi- või plasmataoline värvitu veri. STURP-i teadlased leidsid 1978. aastal surilinalt vereplekkide kõrvalt sellise seerumi õhkõrnasid jälgesid.

Viimaks on uuritud ka surilinal oleva muda keemilist koostist. Teadlased on avastanud sealt ühe haruldase ühendi, mis ühe geoloogi hinnangul sobitub Jeruusalemma teatud piirkonna maapinnaga nagu võti lukuauku.

Jeruusalemmast Torinosse

Eelneva teabe põhjal, mida viimaste aastate teaduslik uurimistöö meile on andnud, saame öelda, et isegi kui praegu Torinos olev surilina oleks keskaegne võltsing, on see ikkagi ime. Kesiganes oleks selle loonud – ja pealegi keskaegsete vahenditega – pidi olema võlur. Tänaseks on meil väga head põhjused 1988. aastal esitatud dateeringus kahtlemiseks ning kõik muud tõendid viitavad sellelele, et tegu on surilinaga, mis tõesti kattis umbes aastal 33 p Kr Naatsareti Jeesuse surnukeha.

Küll kerkib õigustatud küsimus: kus oli surilina vahepealsed 1300 aastat, kuni see ilmus välja väikeses prantsuse külakeses Lirey’s 14. sajandil?

Üldine arusaam on, et aasta ~1354 on esimene daatum, mil Geoffroi de Charny demonstreeris sedasama objekti, mis on praegu hoiul Torino katedraalis. Samuti, et kuni 1578. aastani jäi surilina Prantsusmaale, peale mida toimetati see Torino katedraali, kus see on siiamaani. Täna on surilina õiguslik omanik Rooma paavst.

Mõningaid järeldusi surilina liikumise kohta saab teha surilinale kogunenud õietolmust. Ligi 60% surilina õietolmust pärineb taimedelt, mis on spetsiifilised Jeruusalemma ümbritsevale alale. Nüüd küsigem: kui surilina pärinekski alles 14. sajandist, pärast mida on see dokumenteeritult olnud üksnes Prantsusmaal ja Itaalias, siis kuidas võis see õietolm sinna sattuda?

Aga kui me eeldame, et surilina siiski pärineb 1. sajandist – mis on täna teadlaste seisukoht -, siis kuidas on see olnud kunagi Jeruusalemma lähistel vabas õhus. Mahult järgmine õietolmu kogus pärineb Türgi piirkonnast, kus asus Edessa linn. Kunagi oli tegu väga kosmopoliitse piirkonnaga. 4. sajandi algusaastail olevat selles linnas tekkinud (legendi järgi tegelikult sinna saabunud) “ilma käteta tehtud pilt” Jeesusest…

Selle kirjatüki alguses mainitud kreekakeelne termin Aacheiropoieta ei viita üksnes imeliselt tekkinud piltidele enestele, vaid ka ikoonidele, mis nende põhjal maalitud on. Justkui teatud ikoonide brändile. Mandylioni ehk eeldatava Kristuse kujutise põhjal maalitud ikoonidel on põhjaliku uurimise tulemusel omavahel 250 kokkulangevuse punkti. See näitab, et need peavad lähtuma ühest ja samast prototüübist (kohtus piisaks samasuse tõestamiseks joonistatud pildist, millel on 50 kokkulangevuse punkti päris näoga). Kunstiajaloost on ka teada, et esimestel sajanditel kujutati Jeesust ikoonidel väga roomapäraselt, näiteks, ümarapoolse näo ja lühikeste juustega. Kuid mingil hetkel ikonograafia muutub – hakatakse kujutama ka tema eripäraseid haavu.

Mõned neist kokkulangevatest joontest pole sugugi intuitiivsed – nagu esiletungivad kulmud või suured silmamunad, millele sai viidatud juba ülal. Mis märkimisväärne, need punktid ei lange kokku mitte üksnes ikoonidel omavahel, vaid ka ikoonide ja Torino surilina vahel.

Seega tundub, et mandylion ei ole sugugi kadunud. Vähemalt ei ole see kadunud praegu. Kuid kahtlemata oli see vahepeal peidus. On teada, et mandylioni kanti Edessas protsessioonidel, kui valitseja oli kristlik. Samas ei olnud tegu kristliku linnaga. Kui valitseja vahetus, hakati kristlasi taga kiusama ning kristlased läksid pakku üheskoos mandylioniga – või surilinaga. See peideti linnamüüri sisse ning taasavastati hiljem, kui üleujutuse tulemusel hakati linna müüre ümber ehitama.

944. aastal käskis keiser Romanus I kõik Kristuse kannatuse reliikviad kokku koguda. Võime oletada, et ka surilina toimetati tema katuse alla, kus see püsis järgmised kolm sajandit. Aastal 1204 toimunud ristisõja käigus võtsid Euroopast saabunud ristisõdijad surilina Konstantinoopolist kaasa. Me ei tea, kus võis see olla vahemikus1204 ja 1354. Surilina uurijad nimetavad neid “avatud aastateks”. Muidugi on selle kohta olemas hulgaliselt teooriaid. Aga 1354. aastal ilmub surilina taas välja nende hulgas, kes olid seotud templirüütlitega. Pärast seda on surilina saatus hästi dokumenteeritud.

Torino surilina kui Kristuse ülestõusmise tunnistaja

Uus Testament ei kirjelda ülestõusmise hetke. Kui esimene meile teadaolev tunnistaja, Maarja Magdaleena, kohale jõudis, oli haud juba tühi.

Paavst Benedictus XVI kirjeldab Jeesuse ülestõusmist kui evolutsioonilist hüpet, mis avas inimeksistentsi jaoks uue dimensiooni. Kui selle hetke üksikasjad peavad Jumala plaani kohaselt saladuseks jääma – siis nii olgu.

Ehkki Jeesus oli hauakambris üksi, ei olnud hauakamber päris tühi- ta oli mähitud surilinasse.

Siis nad võtsid Jeesuse ihu ja mähkisid ta surilinadesse koos lõhnarohtudega, nõnda nagu on juutide matmiskomme. (Jh 19:40)

Siis tuli ka Siimon Peetrus temale järele ja astus hauda sisse ja nägi maas olevaid surilinu ja higirätikut, mis oli Jeesuse pea ümber olnud, et see ei olnud koos surilinadega, vaid eraldi kokkumässituna teises kohas. Nüüd siis läks hauda sisse ka see teine jünger, kes esimesena oli hauale tulnud ning nägi ja uskus. (Jh 20:6-8)

Surilina oli olnud Jeesuse ülestõusmise vaikiv tunnistaja. See vaikis kuni 20. sajandini, mil teaduse areng lubas selle põhjal teha mõningaid täppisteadusel põhinevaid oletusi. Järgnevaga astume muidugi välja empiiriliselt kinnitatava teaduse piiridest ning sukeldume teooriate maailma. Mis siiski pruugi olla täiesti mõttetu. Kui me oletame, et praegu Torinos asuv surilina kattis Jeesust Naatsaretist tema ülestõusmise hetkel, siis võime ka oletada, et surilinale tekkinud kujutis on selle üleloomuliku sündmuse loomulik tagajärg. Aga kuidas see täpselt ikkagi tekkis?

Torino surilina kohta võib reastada mitukümmend enigmat. Lisaks nendele, millest on selles kirjatükis juba juttu olnud, saame ära märkida ka lina vastupidavuse lahustite suhtes, kulumisjälgede puudumise, verejälgede endiselt punase värvuse. On teadlasi, kes väidavad, et surilinaga seotud saladused seletaks lahti osakeste kiirgus – võimas, äärmiselt lühiajaline kiirgus, mis tekkis keha kõigi aatomite samaaegsel lagunemisel madalatemperatuurilise tuumareaktsiooni käigus. See seletaks nii kujutise tekkimise kui kõik erinevad surilinaga seotud enigmad.

Selle teooria kohaselt muutus keha mehhaaniliselt läbipaistvaks ja surilina justkui kukkus keha sisse. See läbis keha nagu päike läbib aknaklaasi, samas, tehes seda nii ülevalt kui alt, nagu oleks keha selle endasse imenud. Selle protsessi käigus talletaski lina 3D informatsiooni. Kui keegi oleks seda sündmust pealt vaadanud, oleks ta ilmselt näinud hetkeks ime – eredat valgus-sähvatust ning kogenud sellele järgnenud lööklainet.

Selle teooria füüsikalisuse hindamine on keeruline. Kuid kui selle imelühikese kokkuvõtte põhjal jääb mulje pigem ulmenovellist, siis püüdkem pigem ette kujutada reaalseid füüsikalisi protsesse, mis võiksid kaasneda, kui keha kõik aatomid äkitselt teatud moel algosadeks jaguneksid. Muidugi ei püüa teooria autorid seletada seda, mis põhjusel selline transformatsioon üldse aset võis leida. Selle kohta võime üksnes eeldada (artikli lõpus toodud viidetest võivad kõik selle teooriaga ise täpsemini tuvuda).

Olgu selle teooriaga, kuidas on. Kuid kindel on see, et ülestõusmise-aega suudab surilina teatud vahemikus kinnitada. Ja siinkohal on teadlased ühte meelt mitte aastaga, vaid kella-ajaga. Nimelt ei ole surilinal mitte mingeid märke kokkupuutest kõduneva kehaga. See justkui kinnitab psalmisti sõnu ning Peetruse sõnu apostlite tegude teises peatükis, kui ta psalmisti tsiteerib: “Sa ei anna oma Vagale näha kõdunemist.” See teadmine seab keha ja surilina eraldamise ajaliseks limiidiks 40 tundi pärast surma – just nii lühikese aja järel hakkab surnukeha kõdunema. Samuti saame täna öelda, kui kaua on surnud mehe veri olnud kangaga kontaktis, kuni kokkupuude on katkenud – veri pidi keha ja kanga vahel olema 30 kuni 36 tundi.

Kui me oletame, toetudes evangeeliumides antud teabele, et Jeesus asetati hauda umbes kell kuus reede õhtul, siis lihtne matemaatika näitab, et kontakt tema keha ja surilina vahel katkes millalgi laupäeva ööl vastu pühapäeva, enne hommiku kella kuut – sel ajahetkel oli ülestõusmine tõepoolest teoks saanud.

Lõpetuseks

Guadalupe Jumalaema imelisele kujutisele on omistatud otsustav roll Ameerika evangeliseerimisel. Räägitakse suurusjärgus miljonitest kohalikest elanikest, kes tänu sellele Kirikusse pöördusid. Jumal ei saada korda suvalisi imesid inimeste uudishimu rahuldamiseks või vaatemängu pakkumiseks. Ta saadab korda imesid, mis aitavad kaasa meie pöördumisele Tema poole.

Isa Andrew Dalton, kelle põhjalikule ekspertiisile antud kirjatöö peamiselt tugineb, usub, et sama kehtib Torino surilina ime puhul. Sajandeid oli tegu kalli reliikviaga, mida kristlased austasid kui imelist jäädvustust hauda maetud Jeesusest – aga ei midagi enamat. Alles kahekümnenda sajandi saabudes, mil inimesed usust aina enam ära pöördusid, väga sagedasti mingi ähmase ja ebaõiglase ettekujutluse alusel, et usk ja teadus on vastuolus, hakkas see imeline surilina kõnetama inimesi teisiti. Isegi need, kes ise usku ei tunnista, saavad aru – eeldades, et nad jäävad intellektuaalselt ausaks ja avatuks tänapäevasele teadusele -, mida Torino surilina meile räägib. Ta räägib meile kristluse kõige kesksema loo – loo kannatusest, ristisurmast ja ajaloos väga tõenäoliselt tõesti aset leidnud ülestõusmisest.

Artikli koostaja ja tõlkija doktor Heido Trofimov on Tartu Ülikooli füüsika instituudi teadur.
Toimetanud: Lennart Käämer

Artikkel valmis toetudes peaasjalikult intervjuudele Hawaii päritolu preestri isa Andrew Daltoniga, kes on Roomas asuva Paavstliku Athenaeum Regina Apostolorum’i teoloogiaprofessor. Vaata isa Andrew täielikku elulookirjeldust ja kvalifikatsiooni siit. 2018. aastal töötas ta koos Torino surilina ekspertidega üle maailma, et populariseerida värskemaid teadusuurinuid inglisekeelses maailmas.

Vaata ka Isa Robert Spitzeri ettekannet samal teemal:

Kasutatud allikad lisaks intervjuudele

STURP-i kokkuvõte

Artiklid surilina dateerimise kohta

Damon, Paul E., et al. “Radiocarbon dating of the Shroud of Turin.” Nature 337.6208 (1989): 611-615.

Casabianca, Tristan, et al. “Radiocarbon dating of the Turin Shroud: New evidence from raw data.” Archaeometry 61.5 (2019): 1223-1231.

De Caro, Liberato, et al. “X-ray Dating of a Turin Shroud’s Linen Sample.” Heritage 5.2 (2022): 860-870.

Rogers, Raymond N. “Studies on the radiocarbon sample from the Shroud of Turin.” Thermochimica Acta 425.1-2 (2005): 189-194.

Muud artiklid surilina analüüsist

Bevilacqua, Maurizio, et al. “How was the Turin Shroud man crucified?.” Injury 45 (2014): S142-S148.

Fanti, Giulio, Irene Calliari, and Caterina Canovaro. “Analysis of micro-particles vacuumed from the Turin Shroud.” Communication at I Int. Congr. on the Holy Shroud in Spain”, Valencia, Spain (2012).

Kearse, Kelly P. “Ultraviolet 365 as an alternative light source for detection of blood serum.” Journal of Forensic Sciences 65.5 (2020): 1716-1721.

Bevilacqua, Matteo, et al. “Rigor mortis and news obtained by the body’s scientific reconstruction of the Turin Shroud Man.” Forensic Science Today 4.1 (2018): 1-8.

Lucotte, Gérard. “Exploration of the Face of the Turin Shroud. Pollens Studied by SEM Analysis.” Archaeological Discovery 3.4 (2015): 158-178.

Teooria osakeste kiirguse kohta

Antonacci, Mark. “Particle radiation from the body could explain the Shroud’s images and its carbon dating.” Scientific Research and Essays 7.29 (2012): 2613-2623.

Kokkuvõtlik loend surilina käsitlevatest teadusartiklitest

https://www.shroud.com/papers.htm