Kui Iisrael 2005. aastal Gaza Palestiinale loovutas, oli sel kõik võimalused edukaks arenguks. Maailma üks kaunemaid ja parima kliimaga ning viljakama maaga piirkondi oli sobilik põllumajanduseks ja turismiks. Vahemere lõunarannikule oleks võinud ehitada kilomeetrite viisi luksushotelle. Selle asemel valisid palestiinlased aasta hiljem võimule Hamasi, kes oli andnud valimislubaduse hävitavada Iisraeli riik kogu Lähis-Ida piirkonnast.
Sõda Gazas
Tänavu 7. oktoobril ründas Gazat valitsev terroristlik organisatsioon Hamas Iisraeli. Provotseerimata rünnak oli ootamatu ja ohvriterohke. Kuni selle rünnakuni oli Iisrael elanud illusioonis, et terroristliku organisatsiooniga on võimalik kõrvuti elada. Ilmnes, et selle probleemi ignoreerimine võib väga valusalt kätte maksta ja nii juhtuski. Iisraeli valitsus mõistis, et selle lahendamisega on juba jäädud hiljaks, kuid nüüd tuleb sellega otsekohe tegeleda.
Gazat valitsev rühmitus Hamas on Iisraeli rünnanud mitmeid kordi alates võimule tulekust 2006. aastal. Enamasti on sealt rakette välja tulistatud. Nende hulk, võimsus ja lennukaugus on pidevalt kasvanud. Viimastel aastatel on lisandunud ka droonid ning lõhkelaengud ja süütematerjal õhupallidel. Mõned korrad on rünnatud ka piiritara, kuid siiani ebaõnnestunult.
Seekord plaanis ja harjutas Hamas oma rünnakut põhjalikult. Selleks valiti sügispühade viimase päeva, Simchat Tora hommik. Esmalt tulistati välja ligi 5000 raketti, millest suur osa ulatus Jeruusalemma, Tel Avivi ja selle ümbruseni. Tihe raketituli tabas ka Gaza ümbruses olevaid asulaid: Sderoti ja mitmed Kibbutzeid ning suuri linnu: Askeloni ja Ashdodi. Lisaks raketitulele murdsid sajad terroristid mitmes kohas piiritara või tulid improviseeritud õhusõidukitega üle piiri, et rünnata ja tappa kõiki, kes ette jäid.
Rünnaku tulemusel mõrvasid terroristid ligi 1200 inimest Iisraelis, kelle hulgas oli mehi, naisi, lapsi ja imikuid. Enamuses tsiviilisikud. Haavata sai üle 5000 Iisraeli kodaniku. Pantvangi võeti üle 240 inimese, kelle hulgas oli ka välisriikide kodanikke. Ootamatu üllatusrünnaku tagajärjel haaras Hamas ajutiselt võimu mitmes Gaza lähiümbruse asulas.
Iisraeli kontrolli taastamine piirkonnas võttis paar päeva aega. Pühadeks koju lubatud kaitseväelased kutsuti koheselt välja. Samuti kutsuti riigi kaitsele suur hulk reservväelasi. Iisrael koondas üle 350 000 võitlejaga kaitseväe ümber Gaza, et vältida sealt uusi rünnakuid.
Kui piirkond oli taas kontrolli all ja esmakaitse tagatud, langetati otsus edasise tegevuse kohta. Otsustati, et terroristliku Hamasiga ei ole võimalik kõrvuti elada. See tuleb lõplikult hävitada. Prioriteediks nimetati ka vaenlase käes olevate pantvangide vabastamine.
Algusest peale oli selge, et neid eesmärke ei ole võimalik üksnes õhulöökidega saavutada. Seda eriti asjaolu tõttu, et Hamas oli rajanud Gaza City alla ja mitmele poole mujalegi Gazas muljet avaldava tunnelite võrgustiku, mille kogupikkus võib olla üle 500 kilomeetri.
Esialgu purustas Iisraeli armee teada olevad Hamasi militaarobjektid õhulöökidega. Seejärel saadeti välja miljoneid sõnumeid nii paberil kui elektrooniliste kanalite kaudu, et tsiviilisikud lahkuks Gaza põhjaosast ning Gaza Cityst, misjärel Iisraeli armee plaanib sinna siseneda. Edasised rünnakud on toimunud maa-, õhu- ja mereväe ühisoperatsioonidena, et tõrjuda Hamas välja ja hävitada see lõplikult. Kui see saab Gaza põhjaosas tehtud, siis on plaanis teha sama ka lõunaosas.
Iisrael andis Hamasile 7. oktoobri varahommiksue rünnaku järel kohese vastulöögi. Fotol Iisraeli õhurünnaku järgsed kahjustused El-Remali rajoonis Gaza linnas 9. oktoobril 2023. aastal. Foto: Wikimedia Commons
Rahvusvaheline reaktsioon
Esmane reaktsioon rahvusvahelise üldsuse poolt oli terroriste üheselt hukka mõistev. Eriti tulenevalt jõhkrusest, millega Hamas Iisraeli tsiviilisikuid ründas. Visuaalne materjal leidis kiiresti tee rahvusvahelistesse meediakanalitesse. See oli šokeeriv. Automaatrelvadest surnuks tulistatud inimhulgad, massidesse visatud granaadid, nugadega maha lõigatud pead ja elusalt põletatud igas vanuses ohvrid osutasid rünnakute ennenägematule julmusele. See oli võrreldav terrorirühmituse Islamic State (IS või ISIS) tegevusega.
Pärast sõja esimesi päevi taastas Iisrael kontrolli ja võttis lahingutes initsiatiivi. Selle peale tuli Hamasilt tavapärane reaktsioon: terrorist teeskles, et ta on ohver. Raketituld anti Iisraeli pihta „inimkilbi“ tagant. Iisraeli vasturünnakute peale teatati, et Gazas hukkuvad tsiviilisikud, kaasa arvatud lapsed. Nende arvu on läbi kogu sõja perioodi nimetatud tuhandetes. Iga Iisraeli rünnaku järel nimetati, et taas on tuhanded lapsed ja tsiviilisikud hukkunud.
Seepeale hakkas rahvusvaheliselt üldsuselt tulema kriitikat Iisraeli suhtes ja nõudmisi sõja otsekoheseks lõpetamiseks. Meedias avaldati arvamust, et Iisraeli vastus terroristidele on olnud ebaproportsionaalselt jõuline. Mõned nõudsid otsekohest rahulepingut.
Kõlama jäid ka arvamusavaldused, nagu Hamas vääriks küll hukkamõistu jõhkruse ja valimatu tapahimu tõttu, kuid nagu Iisrael oleks andnud selleks ka põhjust pika ja kurnava okupatsiooni läbi. Taolisi arvamusi tuli nii rahvusvahelistest kui ka Eesti meediakanalitest. Sarnase avaldusega esines ka ÜRO peasekretär Antonio Guterres.
Gaza olukord enne sõda – Iisraeli süüdistamine okupatsioonis
Iisraeli süüdistamine Gaza okupeerimises on üks kahest: kas pahatahtlikkus või võhiklikkus. See on tulnud terroristide poolt ajakirjandusse paisatud valedest ja kujutab endast nende narratiivi omaks võtmist.
Juuda ja Samaaria olukorda nimetab Iisrael diplomaatiliselt vaidlusaluseks. Nende alade staatus on siiani lõplikult otsustamata. Nende tulevik sõltub Iisraeli riigi ja araabia kogukonna esindajate omavahelisest kokkuleppest.
Gaza olukord on erinev. Iisrael loovutas Gaza ühepoolselt, heatahte märgina Palestiina Omavalitsusele (Palestinian Authority, PA) 2005. aastal. Iisrael sundis oma kodanikke sealt lahkuma. Oma kinnistud pidi Gazas maha jätma ja sealt lahkuma ligi 10 000 Iisraeli kodanikku. Lisaks elusatele juutidele tuli sealt ära kolida ka surnud. Gaza anti täies mahus alaliselt üle Palestiina Omavalitsusele. Sinna ei jäänud ühtegi Iisraeli ametnikku, kaitseväe esindajat ega tavakodanikku. Okupatsioonist ei saa sellisel juhul rääkida.
Võime siiski rääkida blokaadist. See ei tulenenud Iisraeli soovist Gazat taas valitseda või kuidagi nende arengut piirata. Blokaadi on tulnud kohaldada seetõttu, et sealt hakati Iisraeli pihta rakettidega tuld andma. Ükski riik ei talu seda, kui naaber teda tulistab, eriti raskerelvadest.
Siin tuleb selgelt vahet teha põhjusel ja tagajärjel. Need kiputakse tänastest debattides ära vahetama. Räägitakse, et Hamas reageeris Gaza blokaadile. Tegelikult oli blokaad reageering Hamasi raketitulele.
Kui Iisrael oli 2005. aastal Gaza loovutanud, oli sel kõik võimalused edukaks arenguks. Maailma üks kõige kaunimaid ja parima kliimaga ning viljakama maaga piirkondi. Sobilik põllumajanduseks või turismiks. Vahemere lõunarannik, kuhu oleks võinud ehitada kilomeetrite viisi luksushotelle.
2006. aastal võitis Gazas ülekaalukalt valimised terroristlik organisatsioon Hamas. Valimised olid nii ausad ja õiglased, kui see autokraatia puhul on võimalik. Kogu läänemaailm survestas Iisraeli, et anda Hamasile luba valimistel osaleda. Arvati, et rahvas valib kindlasti Palestiina Omavalitsuse. Hamasi valimislubaduseks oli, et nad hävitavad Iisraeli riigi kogu Lähis-Ida piirkonnast („From the river to the sea“).
Kuna Palestiina Omavalitsus ei nõustunud võimu üle andma, sundis Hamas neid seda tegema ja võttis reaalse võimu üle alates 2007. aastast. 2006. aasta valimised jäid seal ka viimasteks. Hamas tuli demokraatliku protsessi tagajärjel Gazas võimule, et seal demokraatia lõplikult hävitada.
Hamas ei andnud tühja lubadust vaid asus Iisraeli otsekohe hävitama. Pidev raketituli kestis kuni Iisrael vastas esimese sõjaga 27.12.2008 kuni 18.01.2009. Iisrael nimetas operatsiooni: „Cast Lead“ (valatud tina). Sellele järgnev vaherahu kestis vähem, kui aasta.
Sarnaselt on Gazast pidevalt Iisraeli pommitatud ja Iisrael on pidanud enda kaitseks välja astuma. Viimastel aastatel on Iisraeli raketitõrje süsteem „Iron Dome“ võtnud kaitses keskse rolli ja teinud seda kohati ka täiesti automaatselt.
Kohe, kui pinged on vähegi järgi andnud, on Iisrael avanud Gazaga piiri kauba liikumiseks. Kümned tuhanded inimesed on nautinud Iisraelis tööl käimisest. Iisrael on Gazat varustanud elektri ja veega. Seda iga kord kuni järjekordse sõjalise konflikti puhkemiseni. Sõda on alati alustanud Hamas.
Hamasi põhjendus sõjaks on see, et Iisrael on piirkonnas illegaalselt, mistõttu nende püha kohustus on Iisrael hävitada. See on ka terroristliku organisatsiooni lõppeesmärgiks. Taolise eesmärgi olemasolu ei jäta Iisraelile palju võimalusi nendega läbirääkimiseks. Kui eesmärk on nad hävitada, siis millest oleks neil omavahel rääkida? Kas Iisrael on ikka illegaal või okupant piirkonnas?
Iisraeli legendaarne raketikilp Raudkuppel (Iron Dome). Iisraeli kaitsetööstusettevõtted Rafael Advanced Defense Systems ja Israel Aerospace Industries arendasid süsteemi välja eesmärgiga hävitada rakette, miinipildujamiine ja suurtükimürske 4–70 kilomeetri kaugusel.
Iisraeli taastulek oma ajaloolisele maale
Iisraeli riik taastati tema ajaloolisel alal 14. mail 1948. Riigi taastamise ja rahvusvahelise tunnustamise aluseks oli ÜRO Resolutsioon 181, 29. novembril 1947, millega otsustati taastada Iisraeli riik selle ajaloolisel alal, loovutades Juuda ja Samaaria Iisraeli kõrvale loodavale araabia riigile ning Gaza Egiptusele.
Vaatamata asjaolule, et maa jagamisel ei arvestatud eelmisi rahvusvahelisi kokkuleppeid ja dokumente, oli Iisrael sellega nõus, kuid araablased mitte.
Iisraeli riigi taasrajamine sai alguse juutide massilisest rändest oma põlisele kodumaale 19. sajandi teisel poolel, mille mingil määral formaliseeris Esimene Sionistlik Kongress 29-31. augustil 1897 Baselis, Šveitsis. Theodor Herzl ütles seal prohvetlikud sõnad, et selle kongressiga ta taasrajab Iisraeli riigi. Ta ütles, et see saab teoks võib olla 5, kuid vähemalt 50 aastaga. Nii ka läks.
Rahvusvaheline üldsus tunnustas juudi rahva õigust oma põlisele kodumaale 20nda sajandi alguses, kui Briti-Prantsusmaa liitlasväed vabastasid Lähis-Ida Türgi okupatsioonist. Dokumentidena on siiani kehtivad Balfour Declaration (1917), San Remo Declaration (1920), millele andis seaduse jõu Rahvaste Liidu (League of the Nations) resolutsioon (1922). Nende dokumentide põhjal peaks Iisraelile kuuluma kogu tänane territoorium koos vaidlusaluste alade, Juuda ja Samaariaga.
Uus resolutsioon jättis arvestamata nii endised lepped kui ka tõsiasja, et tegemist ei olnud mitte ainult Iisraeli ajaloolise territooriumi jagamisega vaid kogu Lähis-Ida piirkonnaga, millest araabia kogukonnad olid juba kordades suuremad osad oma riikide moodustamiseks saanud.
Trans-Jordaania oli üheks Türgi Ottomani Impeeriumi osaks, millest Jordani jõe idakaldale loodi araabia riik Jordaania. Vastavalt San Remo deklaratsioonile, mille kinnitas Rahvaste Liit, pidi Jordani lääne kaldale tulema juudiriik Iisrael. Kuna araablsed olid juba oma riigi saanud, ei nõustunud nad enam juudiriigi loomisega piirkonda.
Iisraeli riik kuulutati taasrajatuks 14. mail 1948. Seejärel ründasid vastsündinud riiki kõik ümberkaudsed araabia riigid. Sõda kestis üle aasta. Vaatamata kordades suuremale ja paremini varustatud vaenlase väele suutis Iisrael oma iseseisvust kaitsta ja ÜRO resolutsiooniga saadud maa oma valduses hoida.
Iseseisvussõja ajal oli Iisrael suhteliselt hõredalt asustatud. Kokku elas seal umbes 2 miljonit inimest, kellest umbes üks kolmandik olid juudid, kaks kolmandikku araablased. Sõja järgselt jäi lisaks juutdele ka pisut üle 150 000 araablase Iisraeli, kes said ka Iisraeli kodakondsuse. Ümbes 650 000 araablast põgenes kodudest, kes said pagulase staatuse. Ligi pool araabia kogukonnast jäid Jordani jõe läänekalda aladele, mille vallutas Jordaania ja Gazasse, mis jäi Egiptusele.
Kuuepäevasõda
Araabia riigid ei leppinud Iisraeli olemasoluga Lähis-Idas. 1964. aastal loodi egiptlase, Yasser Arafati juhtimisel Palestiina Vabastusorganisatsioon (Palestine Liberation Organization), et vabastada juutidest kogu Lähis-Ida. Esialgu oli domineerivaks võitlusviisiks enesetapu-terrorism.
Juunis 1967 piirasid kõik ümbruses olevad araabia riigid Iisraeli, et see lõplikult hävitada. Ajaloos tuntud Kuuepäevasõda kestis 5-10. juunini, mis lõppes Iisraeli võiduga. Iisrael tõrjus Jordaania Jordani jõe läänekaldalt, võttes üle araablaste asulad ja linnad. Samuti tõrjus Iisrael Egiptuse välja Gazast. Lisaks nendele maadele sai Iisrael oma valdusse kogu Siinai kõrbe, mis on kaks korda suurem, kui kogu Iisraeli riik. See loovutati hiljem rahulepingu vastu. Süürlastelt võeti üle ka Golani kõrgustik.
Kõige olulisemaks võiduks Iisraelile oli oma pealinna, Jeruusalemma vabastamine Jordaania ebaseadusliku okupatsioni alt.
Täna nõuavad mitmed huvigrupid, et Iisrael tagastaks Jeruusalemma araablastele. Tegelikult puudub nende nõuetel seaduslik alus. Fakt, et Jordaania valitses seda 19 aastat, ei ole ju aluseks nõuda seda uue, loodava araabia riigi pealinnaks. Ka Jordaanial puudus rahvusvaheline õigus selle okupeerimiseks, mistõttu see oli ebaseaduslik.
ÜRO resolutsioonis 181, mille järgi taasloodi Iisraeli riik, oli nimetatud, et Jeruusalemm võiks jääda 10 aastaks ÜRO juhtimisel rahvusvahelise kontrolli alla, et seejärel taas rääkida selle lõplikust staatusest. See tähendab, et Jordaania okupeeris seda ebaseaduslikult. Iisrael saavutas selle enesekaitse sõjas, mis annab talle selgelt õiguse see endale jätta. Loomulikult on Iisraeli poolel ka ajalooline õigus oma põlisele pealinnale. ÜRO resolutsioonis ei olnud ühtegi vihjet, et Jeruusalemma võiks anda araablastele.
Edasised kokkulepped
Veel kord üritati Iisraeli sõjas võita 1973 aastal (Yom Kippuri sõda), kuid ka selle võitis vaatamata suurtele kaotustele Iisrael.
Seejärel taipas maailma esiterroristiks peetud Yasser Arafat, et Iisraeli on võimatu võita sõjas. Ta otsustas, et Iisrael tuleb hävitada rahu kaudu. Rahuprotsessid said alguse ja kulmineerusid 1993. aastal „Oslo Lepete“ formaliseerimisega. Protsess viidi lõpule ja koostati kõigile osapooltele sobiv leping. See sätestas Iisraeli riigi tunnustamise ja rahuliku kooseksisteerimise lubadust araabia kogukonna poolt ning mitmete maade andmist Palestiina Omavalitsuse alluvusse Iisraeli poolt. Samuti sätestati edasine läbirääkimiste protsess, mis võiks saada aluseks Palestiina riigi loomisele Iisraeli keskel.
Vaatamata edukatele kokkulepetele jäi Oslo Leping allkirjadeta, mis võib paljudele tulla üllatusena. Araablaste esindajana keeldus Yasser Arafati sellele oma allkirja andmast. Vaatamata sellele on Iisrael pika aja jooksul täitnud suure osa oma lepinguisi kohustusi, loovutades suure hulga araablasega asustatud asulaid Palestiina Omavalitsusele.
Kõige heldema pakkumise tegi araablastele eelmine USA administratsioon eesotsas President Donald Trumpiga. Araablastele pakuti oma riigi loomist, mille kulud oleks kandnud USA. See pakkumine oleks arvestanud Iisraeli turvalisuse vajadustega, jättes uue loodava riigi ilma õigusest oma kaitseväele, kuid oleks andnud kõik riigile vajalikud struktuurid tasuta kätte. Osa soovitud maatükke, mida Iisrael poleks saanud anda, oleks asendatud lähedal olevate maadega mujal. PA president Mahmoud Abbas loobus pakkumisest.
Viimaste aastate jooksul ei ole araablased läbirääkimiste laua taha tulnud. Iisrael on jätkuvalt nõustunud rahuläbirääkimiste protsessi jätkamisega. Iisrael nõuab araablaste loobumist terrorismist, selle toetamisest, kooli programmides terrorismi õhutamise lõpetamist, vanglates istuvatele terroristidele palga maksmise lõpetamist ja heanaaberlike suhete kehtestamist. Seni ei ole araablased sellega nõustunud.
Hinnang olukorrale
Pärast ligi kahte aastatuhandet eksiilis viibimist on juudi rahvas tagasi oma põlisel maal. Siiani vaidlustavad nende õigust sellele araablased, kes soovivad samasse rajada oma riiki. Iisrael on nõus arutama kompromisse, kuid ainult tingimusel, et seda tehakse rahumeelselt.
Araablaste retoorika järgi on nemad piirkonna maa õigusjärgsed omanikud ja juudid on okupandid. See ei vasta tegelikkusele. Ajalugu on on Iisraeli poolel. Iisraeli pikka ajalugu selles piirkonnas kinnitavad pidevalt lisanduvad arheoloogilised leiud. Araabia riiki nimega Palestiina ei ole kunagi eksisteerinud. Piirkond kuulus nelja sajandi jooksul Türgi alluvusse, misjärel vallutas selle Ühendkuningriik. Rahvusvaheline õigus ei garanteeri õigust oma riigile ühelegi vähemrahvusele üheski riigis.
Kui britid ja prantslased Lähis-Ida piirkonda õigusjärglastele jagasid, said araablased valdava osa, mille nad jagasid mitmeks riigiks. Nendest riikidest aeti välja vähemalt 800 000 juuti, kellest enamus asus elama Iisraeli. Kui Iisraelist pagulusse suunduvad 650 000 araablast oleks nende kohad võtnud araabia maades, oleks olukord laias laastus võrdne. Loomulikult on iga üksikisiku suhtes toimunud emotsionaalne ülekohus, kuid riigid saavad asju korraldada ja kodanikele ülekohtu heastada. Vaatamata suurele hulgale välja aetud juutidele, ei ole nende hulgas enam pagulasi.
Iisraeli kodnike hulgas on täna ligi 2 miljonit araablast. Nad on aktiivsed igal elualal. Neid on ka Knessetis, riigi esinduskogus. Araablased soovivad luua Palestiina riiki, mis oleks 100% juudivaba. Arusaamatu, kuidas üldiselt liberaalne läänemaailm on asunud seda ideed toetama.
Palestiina Autonoomia on nimetanud Iisraeli omal maal okupandiks. Kuna Palestiina riiki ei ole kunagi eksisteerinud, ei ole seda võimalik olnud okupeerida. Läänemaailm peaks ka selles osas kasutama korrektseid termineid, mitte pimesi järgima araablaste narratiivi.
Arvestades konflikti tõttu tekkinud asjaolusid ja araablaste soovimatusega arvestada ka juudi rahva õigustega oma ajaloolisel maal, tundub, et püsivat rahu ja kokkuleppeid nende vahel lähitulevikus ei saavutata. Sellises olukorras, kus enamus araablasi toetab terrorismi, kui nende poolt aktsepteeritavat viisi vabaduse eest võidelda, ei ole võimalik nendele Juudas ja Samaarias oma riiki tekitada. Samuti on Gaza heaks näiteks, milleni viib nende kontrollimatu tegutsemine. See seletab ka Iisraeli seisukohta, mitte loovutada Gazat taas Palestiina Omavalitsusele.
Iisrael ei ole soovinud araablaste alasid valitseda. Võimalik, et laiendatud autonoomia ongi siin ainsaks lahenduseks. Sarnaselt juba praegu toimiva süsteemiga, kus Iisrael on Palestiina Omavalitsusele loovutanud teatud asulad ja piirkonnad, kuhu Iisrael ei sekku. Võimalik, et valitsemise ja vastutuse korda saab veel paremaks muuta, mida vastavalt vajadustele kindlasti ka tehakse.
Muutused peavad algama muudetud hoiakutest. Terrorism ei tohiks olla kellegi elustiiliks ega eesmärgiks. Lapsi tuleb õpetada rahus elama. Meedia ei tohi terrorismile anda kangelase oreooli. Vihkamine ja mõrvamine tuleb tingimusteta hukka mõista. Kui täna hakkaks araabia ühiskond selliselt käituma, kasvaks sirguv põlvkond juba teiste ideaalidega ja oleks lootust rahumeelseks tulevikuks. Kui vihkamise külv jätkub, pole oodata muudatusi ka lähitulevikus.
1987. aastal loodud Hamasi 25. juubeli tähistamine Palestiina tänavatel.
Foto: Wikimedia Commons
Artikli autor Peeter Võsu on Iisraeli Keskuse juht, erakonna Isamaa liige ja mitmete Eesti ja rahvusvaheliste meedia ja ühiskonna teemadel tegutsevate MTÜ-de initsiaator ja juhtorganite liige.