Kuni 1. oktoobrini on Tallinnas Peeter-Pauli koguduse dominiiklaste ristikäikudes avatud fotograaf Olev Mihkelmaa näitus “Igapäevane pühadus”. Kolleegium käis näituse avamisel kohal ja vestles autoriga tema töödest, loomingust ja usuelust. Olevit usutles Lennart Käämer.
9. juunil avati Peeter-Pauli koguduse ristikäikudes Olev Mihkelmaa fotonäitus. Kohal olid ka piiskop Philippe Jourdan, kogudusepreester Tomasz Materna ja näituse kaaskorraldaja Marge-Marie Paas (pildil rahva hulka peitunud).
Näitus kannab nime „Igapäevane pühadus”. Kuidas see sündis ja mida Sa sellega öelda tahad?
See oli pikk mõtlemise koht. Kuid siis jõudsin tõdemuseni, et kirikus, eriti katedraalis, on iga päev püha, sest iga päev toimuvad liturgilised toimingud. Sellega muutub pühadus igapäevaseks. Mis muidugi ei tähenda, et pühadus seetõttu devalveeruks.
Milline on Sinu enda religioosne taust – kas kuulud mõnda konfessiooni?
Ma olen EELK liige, juba sünni poolest. Ametlikult olen hingekirjas Pärnumaal Karuse koguduses, kuid sinna polegi eriti jõudnud, käime perega viimasel ajal Kaarli koguduses Tallinnas. Lapsed käivad seal pühapäevakoolis.
Kuidas sai Sinust Tallinna Peeter-Pauli koguduse fotograaf? Kui kaua oled koguduse üritusi pildistanud?
Esimene kontakt Peeter-Pauli kogudusega tekkis 2014. aastal, kui Mari Liis (Karula, varem Bassovskaja – toim) palus, et ma pildistaksin katedraali seintel olevat ristitee pildiseeriat. Sealt hakkas asi arenema, hakkasin tegema fotosid kiriku sisemusest, siis edasi pildistasin juba liturgiaid ning ühel hetkel võttis Marge-Marie Paas (katoliku kiriku pressiesindaja – toim) suhtluse üle.
Sinu fotodel domineerivad inimesed, nende ilmed, hetke essents. Miks nii? Mida inimesed Sulle kui fotograafile kõnelevad?
Kiriku enda arhitektuurne idee on olnud, et see on justkui kehand, kuhu inimene siseneb. Religioossus aga on inimeses endas, vahetu kontakt Jumalaga on inimeses endas. Kunstiteos võib seda ka edasi anda, kuid tee pühaduse juurde on äratuntav ikkagi inimese olekus.
Kas on olnud olukordi, kus pühadus isegi takistab pildistamast, sest tekitab teatud aukartuse?
Ma ei saa öelda, et see oleks aukartus, pigem pieteeditunne, mis väljendub selles, et ma ei trügi oma pildistamisega sündmuse või hetke vahele. Ma pean säilitama delikaatsuse, et mitte tõsta ennast olukorrast kõrgemale ega kaaperdada seda hetke.
Näituse avamisel mainisid korduvalt, et üks Sinu lemmikfotosid on „Esimene armulaud”. Mis Sind selle juures köidab?
Näen selle naise ilmes, et see hetk on talle tohutult oluline. Ta on selleks pikalt valmistunud ja nüüd on see käes. See on kulminatsioonihetk, võrreldav sellega, et kirikus toimub laulatus ja paar saab kokku. Seal on näha seda vahetut kontakti Jumalaga. Neid hetki on ka teistel fotodel, kuid mitte ehk nii selgel kujul kui selles konkreetses pildis.
“Esimene armulaud”. Olev Mihkelmaa foto näituselt “Igapäevane pühadus”.
Fotod näitusel on aastatest 2020–2023. Millest selline ajaraam? Nii on näiteks paavst Franciscuse visiit Eestisse (2018. aastal) näituselt välja jäänud – kas pildistasid ka seda?
Paavsti visiiti ma pildistasin küll. Näitusefotode algsesse laiemasse valikusse ma mõned pildid sellest ka lisasin. Hiljem sõelusime need välja, sest visiidi ajal katedraalis toimunud sündmusi ei olnud palju, pealegi oli olukord pildistamise mõttes segane ja ärev ja hetked said natukene kohmakad. Ehk ongi nii parem – paavsti visiit on ikkagi nii suur sündmus, et see oleks igapäevase pühaduse katedraalis varju jätnud. Näituse algidee, nagu eelpool selgitasin, oli tabada just viimast. Küll võiks paavsti visiidiks teha eraldi näituse, näiteks visiidi kümnenda aastapäeva puhul, materjali on üksjagu.
Kas enne paavsti visiidi 10. aastapäeva jõuab veel mõne sellise näituse avada? Kas mõni idee on juba küpsemas?
Jah, ma töötan hetkel oma bakalaureusetööga Pallase Kõrgemas Kunstikoolis. Jäädvustan Eesti vaimulikke ja uurin, kuidas vaimuliku roll inimese elus teda mõjutab. Tahan pildistada ühe portree, kus vaimulik on oma vaimulikurüüs ja kirikukeskkonnas, teise portree, kus sama inimene on argises kontekstis. Vaatlen, kas kirikuteenistuja rolli ja eraelu saab üldse lahus käsitleda. Praeguse põhjal näen, et osa vaimulike puhul käivad need tõesti lahus, teiste puhul on need aga nii tihedalt seotud, et mingit eraelu ja kutsumuse lahutatust välja ei joonistugi. See viimane kehtib eriti katoliku preestrite puhul.
Millal see näitus võiks valmida?
Praegu on mul ambitsioonikas plaan sulatada Pallase kaks viimast aastat kokku üheks ja lõpetada töödega järgmise aasta kevadel. Kui nii hästi ei lähe ja mäetipp, mida vallutada püüan, on liiga kõrge, siis leiab see aset kahe aasta pärast. Kuid kindel on, et näitus nendest töödest sünnib. Kus ja mil viisil, see on veel lahtine.
Millist tehnikat oled fotode trükkimisel kasutanud ja millisele alusmaterjalile on need kantud? Ristikäigud on rõsked ja niisked ning see seab materjalivalikule omad piirid.
Fotode alusmaterjal on alumiiniumkomposiit – kahe alumiiniumkihi vahel on omakorda plastikkiht. Selle materjali eripäraks on see, et see ei karda niiskust ja fotod ei kisu rõsketes käikudes kõveraks. Prinditud on ta ikkagi fotopaberile.
Ja lõpetuseks – millal võiks Sinust endast saada Katoliku Kiriku liige? 🙂
Pigem ei pea ma seda kuigi tõenäoliseks. Kohati on tekkinud tunne, et see võib olla midagi, mida ma tahaksin. Samas sügavamalt järele mõeldes … Ma ei erista kristlikke konfessioone nii tugevalt. Ma tunnen end võrdselt hästi nii luterlaste, ortodokside kui katoliiklaste seas. Minu jaoks on see võrdlemisi üks ja sama tunnetus. Selleks et olla koos katoliiklastega, olla nende läheduses, selleks piisab mulle mu praegusest rollist.
